Jaga seda postitust

ARVUSTUS JA VIDEO: Kuidas Roosta Puhkekülas käisin ja miks mulle seal meeldis

Olen Roosta Puhkekülas palju käinud, aga ööbinud ainult korra rohkem kui 10 aastat tagasi. See oli hoopis teine aeg. Roostal on vahepeal palju muutunud, aga samas ei ole ka.

Käisin Roostal läinud nädalavahetusel, et filmida Noarootsi Saunarallit. Selle algus ja lõpp olid puhkekülas.

Ütlen alustuseks ära, et mul on raske Roosta Puhkekülast kirjutades kriitiline olla. See on olnud mu lemmik üle 20 aasta ja iga kord kui ma Roostal olen, langevad mulle ette roosad prillid. Tõsiselt – mõtlesin nüüdki läbi, mis mulle viimasest korrast ei meeldinud ja jäin hätta.

Kui jutt on kämpingust, siis talvisel ajal on esimene mõte: kas seal ka soe on? See oli oluline, sest olin koos elukaaslase ja kolmenädalase lapsega. Esimene on nagu lumeleopard ja saab hanges ööbides ka hakkama, aga teine alles harjub maailmaga.

Roosta puhul ei ole vist sõna „kämping“ päris õige, sest metsaalused majakesed on niisugused, kus võiks aasta ringi väikse perega elada. Sellised kobedad. Ja talvel soojad. Isegi väga. Lapsel mähkmeid vahetades võis ta rahulikult paljaks koorida. See oli esimene oluline plusspunkt, mille mõttes puhkemaja seina sisse kraapisin.

Video Roosta Puhkekülast sel nädalavahetusel:

Teine väike pluss – sain lapsevankriga sõita otse verandale ja sealt tuppa. Maja broneerides ei osanud seda isegi küsida. Kohapeal ringi vaadates selgus, et see ei ole kõikide puhkemajade omadus. Majad nr 24 ja 28 on aga sellised, kuhu saavad hästi ligi nii ratastoolikasutajad kui ka lapsevankrit lükkavad inimesed.

Meie maja oli nr 24. See on ühe magamistoaga, mis on tegelikult vale. Magamistoas oli üks voodi kahele inimesele ja üks kitsam voodi. Nii-öelda lakas ehk katuse all on aga veel kaks madratsit. Ja seal üleval on päris palju ruumi.

Esimesel korrusel on üllatavalt avar eluruum, kus on diivan, teler, kööginurk ja söögilaud, külmkapp. Sellesse ühe magamistoaga majakesse mahub vabalt ära viis inimest. Meil kolmekesi oli seal ruumi maa ja ilm.

Ja mis mulle eriti meeldis – seal oli suur WC ja duširuum. Isegi tähtsad ja kallid hotellid ei raatsi neid ruume avaraks teha, aga Roostal saab sinna ära parkida väikse auto.

Minu arusaamise järgi oli see üks Roosta kõige väiksemaid maju. Väike on selle kohta ebaõiglane öelda. Eriti suvel, kui ruumi arvestusse lisandub veranda, kus saab kakerdada.

Ei vaadanud küll viimset kui Roosta puhkemaja selle pilguga, aga tundub, et need kõik on ehitatud „jalgadele“. Ehk siis ilma vundamendita majad. See on jälle üks tore asi, mis mulle Rootsa puhul meeldib, sest kogu see piirkond, kus puhkeküla asub, on võrratu loodusega. Seal on taimi (eriti samblikke), millele ei raatsi astudagi. Nii ongi majakesed istutatud metsa keskele sellisel moel, et loodust säästa. Kui käia mööda ette antud radu, jääb kõik ümbritsev puutumata. Ja seda on ka näha, et loodus on seal hoitud.

Roosta on ilmselt üks esimesi seesuguseid puhkekülasid Eestis. Mäletan, kui seal esimest korda (vist 1993. aastal) käisin, tundus, et olen sattunud välismaale. Puhkemajad, saunad, konverentsiruumid, tenniseväljak, kõrval peene liivaga rand.

Vahepeal on seal kõvasti remonditud ja olmet kaasajastatud, aga üldine mulje on sama – loodus on samasugune puutumata, õhk nii puhas, et ajab köhima.

Roosta Puhkeküla valmis 1990. aastal. Wikipedia andmetel müüs Urmas Sõõrumaale kuuluv Ikhor Investeeringud selle 2002. aasta alguses Swedest Motel Groupile 20,4 miljoni krooni eest.

2009. aastal ehitati puhkemajade juurde seikluspark. Käisin tollal Tšehhist pärit ehitajatega seal rääkimas. Seikluspark ehitati puude vahele selliselt, et loodusele kahju ei teeks. Mine tea, kas nad seal üldse kruvisid ja naelu kasutasid, et köisi, vaheplatvorme ja laudteid kõrgele puude vahele kinnitada – tundus küll, et kõik kinnitati pingutitega.

Kui midagi läinud nädalavahetusest hinge kriipima jäi, siis olid see maantee, mis Roostale viis. Tallinnast tulles ja läbi Nõva sõites on tee pärast Keila-Haapsalu maanteelt Harju-Ristile keeramist kurviline ning talvisel ajal tihtipeale libe. Seepärast sõitsin väikse ringiga Linnamäe kaudu. Tee on küll 15 km pikem, aga ajaliselt kaotab ainult paar minutit.

Aga ega libedusest pääsenud sealgi, sest Roostale viivad viimased kilomeetrid on talvel alatihti kiilasjääga. Nii ka nüüd. Ometi oli valla asjameestele (nüüd Lääne-Nigula, varem Noarootsi vald) teada, et valla teedel sõidab saunaralli ajal võidu poolsada autot. Vähemalt üks auto käis ka kraavis, aga võimalik, et neid juhtumeid oli rohkem.

Roosta Puhkeküla pole kunagi olnud odav puhkamispaik, kui puhkaja peaks maja võtma üksi. Seltskonnaga pole aga hullu. Perega olles tundub ka natuke kallis, aga samas on Roostal selliseid eeliseid, mida ei leia ühestki viie tärni hotellist. Eriti suvel.

Vaata ka videot Noarootsi Saunarallist:

Jaga seda postitust

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata. Nõutud väljade juures on märge *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

Vasta: *

Kaotatud salasõna

Registreeri