Jaga seda postitust

BLOGI: Indoneesias maailma ühe ohtlikuma vulkaani jalamil

Merapi

Merapi 2006. aastal. Mööda mäekülge langeb alla tuhapilv, mis katab külad. F: Ivar Soopan

Bali saarel võib lähiajal pursata Agungi vulkaan. 2006. aasta juuni esimestel päevadel olin Indoneesias Jaava saarel Merapi mäe jalamil ja ahmisin endasse selle tegevvulkaani võlu.

Sõna “ahmisin” on ülekantud tähenduses, sest suurema osa ajast langes taevast tuhka, mis võimaldas hingata vaid läbi rätiku või respiraatori.

Pidasin Indoneesias päevikut. Alljärgnevad lood on pärit tollastest märkmetest ja raamatust “Rännakud murtud maal”.

2006. aasta 27. mai varahommikul oli Indoneesias 10 km sügavusel maavärin. See polnudki ülitugev: Euraasia ja Austraalia platoo kokkusaamiskohal asuvat Jaava saart raputas 6,2-magnituudine tõuge.

Kui üsna tihti on maavärina keskpunkt ookeanis, siis seekord oli see teisel pool ekvaatorit asuva Jaava saare lõunaosas, ligi 400 000 elanikuga Yogyakarta linnast 25 km kaugusel. Yogyakartas polnud suuri purustusi, enim oli hukkunuid ja vigastatuid linnast edelasse jäävas Bantuli piirkonnas.

Kokku sai maavärina tagajärjel surma 5782 inimest ja vigastatuid oli 36 299. Purunes 135 000 hoonet, koduta jäi umbes 1,5 miljonit inimest. Bantulis hukkus 3580 ja sai viga 1892 inimest. Alal, mis jäi maavärina ohtlikku lähiümbrusse, oli viis miljonit elanikku.

Pärast maavärinat kardeti ka tsunamit, kuid seda ei tulnud. Ohtlikuks muutus aga Yogyakarta linnast kätte paistev Merapi vulkaan, mis on üks maailma aktiivsemaid. Vulkaane on Indoneesias palju.

Veetsin rappuva, laavat ja tuhka välja paiskava Merapi jalamil erakordsed päevad. Suurelt jaolt evakueeritud külas elades käis peas pidev võitlus adrenaliini ja kaine mõistuse vahel: kas peaks mäe ligidusest põgenema, nagu soovitati, või paigale jääma, et saada osa muljet avaldavast vaatemängust, mida ilmselt elus rohkem ei näe.

Merapi möllas kõvasti, aga kõige ohtlikumat ja võimsamat purset õnneks ei tulnudki. Kui oleks tulnud, oleksid selle tagajärjed olnud äärmiselt traagilised, sest Yogyakarta ümbrus on tihedalt asustatud.

Reisi ettevalmistusaeg oli olnud lühike ja ma ei jõudnud end Indoneesia eluga eriti kurssi viia. Trükkisin välja Jaava saare satelliidifotod, sest kohalike kaartide olemasolu kohta polnud teavet. Kohapeal selguski, et satelliidifotodeta oleksin olnud hädas.

Ettevalmistamata reisid on alati põnevad, nii ka seekord. Loodusjõudude meelevallas olles ja nende kirjeldamatut väge tundes näivad igapäevased elumured tühised – mõjub nagu puhas teraapia.

Kohalike elanike jaoks pole aga tegu mingi teraapiaga, pigem traagikaga. Nii oli ka 2006. aastal. Mai lõpus olnud maavärinale järgnes 7,7-magnituudine tõuge. Seekordne maavärin põhjustas tsunami. Surma sai umbes 700 inimest.

Tuhapilv Merapi vulkaani ümber. F: Ivar Soopan

Tuhapilv Merapi vulkaani ümber. F: Ivar Soopan

Korisev mägi ja tuhapilv

Merapi juures leidsin endas aistinguid, mida polnud kunagi tundnud. Need on aistingud, mis tekivad mitme aistingu segust ja moodustavad seletamatu tunde.

Tegevvulkaanil on hääl. See on salapäraneja hirmutav, eriti ööseti, kui selle peale üles ärkad. Mägi koriseb. Ma polnud varem seesugust häält kuulnud.

Korinat saadab vibratsioon, mis võib olla vaevumärgatav. On ka tugevaid raputusi, koos eikuskilt kostuva mürinaga. Nagu põrgu eeskoda – sees veel pole, aga kuuled läbi ukse, mis sind ees ootab.

Kui tegevvulkaan on käeulatuses (nii mäed alati tunduvad olevat, kuigi tegelikult olin enamiku ajast Merapi tipust u 7 km kaugusel evakueeritud asulas ja lähim punkt, kuhu ühe kohaliku elaniku abiga patrullidest mööda pääsesime, võis olla tipust 5 km kaugusel) tunned end üliväikse ja tähtsusetuna, mis ju tegelikult ongi nii.

Tipust purskasid välja laavalondid, tulipunane sulanud kivim voolas mööda mäenõlva alla ja taas kivistudes kustus. Seda nägi peamiselt öösel, päeval ainult binokliga.

Kindlatel aegadel köhis mägi välja minu jaoks ennenägematuid suitsu- ja tuhasambaid. Kõrgeimad ulatusid tipust 400 meetri ja merepinnast 3400 meetri peale. Oli tuhapilvi, mis tõusid otse taevasse ja hakkasid sealt tuulega edasi liikuma ning hajuma, kuid mäe ümbruses ohustas kohalikke elanikke enim tuhk, mis nõlvalt alla langes.

See vaatepilt oli kõhedusttekitav, kuidas kobrutav suits ja tuhk aina edasi tungisid ja enda alla uusi alasid matsid. Ja kui see suundus otse meie asupaiga suunas, tundsin veel üht kõhedustunde varjundit, mida polnud varem tundnud. Merapi ümbrus oli ühtlaselt halliks muutunud ja tuhapilv tihenes. Tuhk oli muutnud mäge ümbritseva lopsaka looduse ühevärviliselt igavaks ja hingata oli raske.

Korin, värin, hallus, hingamisraskused ning tuha maitse, teadmatus ja hirmutunne mäe edasise käitumise pärast – need tegid kokku senitundmata aistingu.

2006. aasta mais evakueeriti Merapi juurest 17 000 inimest, sest kardeti, et selle purse (mida oodati juba mõnda aega) matab taas osa ümbruskonnast laava, püroklastilise pilve ja tuha alla.

Väike osa inimesi keeldus lahkumast, sest mäe valvaja, meie mõistes šamaan / teadmamees, kinnitas, et seekord seda pursete purset ei tule. Loodusrahvad usuvad okultismi tihti rohkem kui nähtavat ja selgelt tajutavat. Vähemalt tol korral oli mäe valvajal õigus ja Merapi ei visanud kuplit pealt.

Merapilt alla kihutav tuhapilv. F: Ivar Soopan

Merapilt alla kihutav tuhapilv. F: Ivar Soopan

Maailma ohtlikem vulkaan kattis külad tuhaga

6. juuni 2006. Kaliurang, Merapi vulkaani jalamil

Teisipäev (muide, tuli meelde, et tänane kuupaev on paljukardetud 666). Täna on rääkida kaks head ja üks halb uudis. Esimene hea uudis tuli pärastlõunal, kui lugesin e-kirju. Arhitektist sõber Ain oli märganud Eesti Päevalehes paari päeva tagust artiklit, kus palusin lehe kaudu, et ta aitaks Bantulis maavärina tõttu maja kaotanud Surantale uue hoone projekteerida.

Kirjutasin seda nii poolenisti naljana, tea neid arhitekte – küsivad meil seal Eestis töö eest pudrumägesid ja siis joonistavad Tartu kaubamaju… Aga Ain läks leili ja nõudis juba mõõte, et tööd alustada!

Kuna asi võtab ilmet, siis pean homme taas Surantale külla sõitma ja kogu ta maalapi üle mõõtma. Kas poleks tore, kui kuskil Jaava saarel oleks eestlase projekteeritud maja ja mis kõige tähtsam – sellest oleks veel raske katsumuse üle elanud suurele perele abi.

Teine hea uudis on see, et maailma hetke kõige ohtlikum vulkaan Merapi pole veel purskama hakanud. Kuid selle varjus on halb teade, et eile köhis ta juba häält puhtaks ja on ilmselt valmis suuremaks läkastamiseks.

Jõudsin pisut alla 3000 meetri kõrgusest Merapist 6–7 kilomeetri kaugusel asuvasse Kaliurangi külla eile hommikul. Umbes 1300 meetri kõrgusel asetsevast Kaliurangist vaadates varjasid mäge kaks kahel pool küürutavat mügarat – vasakul Turgo ja paremal Plawangan. Merapi oli ennast suitsusse mässinud ega näidanudki end eile.

Kaliurang on imeilus küla, mille arhitektuur ja elustiil erineb Yogyakarta omast. Kuna enne vulkaani aktiveerumist oli tegemist ka turistide seas armastatud paigaga, siis on siin palju väikseid hotelle, villasid ja resorte. Eilse päeva jooksul ei näinud ma aga ühtegi välisturisti ja vaid paar hotelli olid avatud.

Hämmastama pani tohutu suurte villade hulk. Elegantseid maju ümbritsevad hoolitsetud aiad, kuid inimesi nägin liikumas vaid üksikuid. Ilmselt need ei olegi aastaringseks elamiseks ja tegemist on suvilapiirkonnaga, kus rikkad indoneeslased Merapi eeskujul auru välja lasevad. Kuid võib ka olla, et paljud on Merapi tegevuse tõttu lahkunud.

Tegin eile aegsasti tutvust Kaliurangi seismoloogiajaama töötajatega. Nimelt asub nende õuel umbes kahekümnemeetrine vaatetorn, kuhu tahtsin öösel tulla Merapi laavajugasid uudistama. Vaatasime koos ühe teadlasega eelmisest laupäevast alates seismograafi paberile kritseldatud graafikuid, mis näitavad, kui suuri tõukeid on tulnud ookeanipõhjast ja kui palju on Merapi endast märku andnud.

Eelmise laupäeva graafikud räägivad iseenda eest: paber on seismograafi nõela hoogsast liikumisest tihedalt mustaks värvunud. Ka eile oli väiksemaid tõukeid, rullil liikuv paber näitas, et kell 10.45 oli Merapi olnud eriti aktiivne. Kuid päev polnud veel õhtusse jõudnud ja suurem üllatus oli alles ees…

Heitsin pärastlõunal hetkeks hotellituppa puhkama, et öösel vulkaani vaadata ja hommikul kell viis päikesetõusu ajal taas vaatetornis olla. Just kella viie-kuue paiku hommikul näitab Merapi end kogu hiilguses, kella seitsmeks-kaheksaks varjab mägi end taas suitsupilvega.

Ei märganudki, mis kell oli, kui hotelliomanik uksele tagus. “Merapi!” hõikas ta. Ajasin riided selga ja läksin välisuksele. Väljas oli juba pime ja tänavavalgusti valgusvihus paistis, nagu sajaks lund. No kuulge, teil siin Indoneesias…

Istusin mopeedi selga ja võtsin suuna seismoloogiajaamale. Paarkümmend meetrit sõitnud, oli juba raske teed jälgida, sest silmad olid täis peent tolmu. Nähtavust oli vaid mõni meeter. Tõmbasin T-särgi kaeluse üle nina, sest muidu poleks saanud hingata, vulkaaniline tolm oleks lämmatanud.

Seismoloogiajaamas oli elevust palju. Kohal oli paarkümmend inimest, osa neist kohalikud töötajad, oli ka sõdureid ja paberitega käis ringi üks Rootsi teadlane, kes kogus tolmu – enda sõnul uurib ta, millist mõju avaldab vulkaaniline tolm inimese tervisele.

Seismoloogid arutasid, kui ohtlik olukord on. Nimelt oli mäe aktiivsus eile õhtul viimaseid nädalaid arvestades peaaegu kõrgpunktis. Kella viie paiku õhtul sülitas Merapi välja üüratu koguse tuhka, mis langes mööda mäeveergu alla ja kattis külad halli kihiga.

Ümbritsevad inimesed kandsid näomaske ja läkastasid, aga kõigi huvi Merapi vastu oli nii suur, et seisime lummatult poole ööni. Kuigi õhk oli tolmust paks ja mäge ennast polnud näha, välgatasid umbes minutiste vahedega pimedusest tulipunased tuled – Merapi ajas välja helendavat laavat, mis külge mööda alla valgus ja siis jahtudes pimedusse haihtus. Kahjuks polnud pimeduses fotoaparaadist kasu, kuid seda tugevamini sööbisid need vaated mällu.

Naasin paariks tunniks hotelli ja seal ootas mind Merapi tegevusest mitte väiksem üllatus. Kui Yogyakartas jagan tuba ühe umbes seitsme sentimeetri pikkuse prussakaga (seni pole neid rohkem toas kohanud ja loodan, et see jääbki nii), siis Kaliurangis vallutasid kitiinist kehaga prisked poisid mu toa tormijooksuga.

Kui teki üles tõstsin, et pikali heita, oli valge lina musti laike täis nagu malelaud. Ei tea, mis neid sinna teki alla meelitas – ilmselt inimese higilõhn –, aga lahkuma nad pidid. Pistsin kilekoti käe otsa ja ajasin neid hirmsuuri elukaid mööda tuba taga.

Nende suurusel on see hea omadus, et peitu nad naljalt pugeda ei saa ja on ka palju aeglasemad kui nende liigikaaslased Tallinna paneelmajades.

Prussakad öhe visatud, toppisin ukse ja piida vahele jalamati, sest see tundus olevat ainus koht, kust sissetungijad vallutusretkele pääsevad. Ma pole varem nii suuri putukaid näinud ja ausalt öeldes alguses lausa kartsin neid.

Nüüd olen hakanud nendega harjuma. Kui nad voodis on, siis pole see just meeldiv, aga toas lasen neil oma elu elada. Loodusega ei saa lõputult võidelda, tuleb ennast vastavalt kohandada.

Osa kohalikke elanikku ei lasknud end Merapi aktiivusest häirida ja jätkasid igapäevatoimetusi. F: Ivar Soopan

Osa kohalikke elanikku ei lasknud end Merapi aktiivusest häirida ja jätkasid igapäevatoimetusi. F: Ivar Soopan

Lämmatav tuhk

6. juuni 2006

Täna hommikul kell viis võtsin koos kolme indoneeslasega seismoloogiajaama vaatetornis kohad sisse. Ootasime Merapi alastust. Paremalt kumav päikesehelk hakkas aeglaselt mäe kontuure joonistama. Merapit ei ümbritsenud enam suits, ainult tipp tossas. Nagu ööselgi, tungis mäeveerule aeg-ajalt laavat, kuid seda oli valguse tõttu raskem märgata. Mida minutid edasi, seda rohkem kattis vulkaaniümbrust suits, mis hommikupäikese käes punaseks värvus. Ilus on see Merapi.

Kella kuueks olin kutsutud kohaliku noormehe Tarta juurde, kes pidi mu vulkaanile lähemale viima. Kõik mäe jalamile turistide jaoks ehitatud vaateplatvormidele viivad läbipääsuteed on praeguseks suletud – teele on langetatud bambusetüved, millele on kinnitatud keelumärk –, kuid Harta teadis, et Merapi paremal küljel pole sõjaväelasi ega teisi kontrollijaid ning sealt pääseb keelualale.

Kuigi vulkaaniline tolm hakkas juba hinge matma, oli Harta juhatatud paigas mägi suurepäraselt näha. Veel hiljuti, kui Merapi oli rahulik, käisid turistid siitkaudu mäetipus. Tippu ronimiseks kulus neil kuus-seitse tundi.

Vulkaan kogus aina jõudu, koonuseotsast väljusid juba hirmuäratavad suitsupahvakad ja mäeküljelt langes pahinal tuhalaineid. Kohale saabus ka kaks Indoneesia telegruppi. Kella kaheksa paiku tuli vaateplatvormilt lahkuda, sest Merapist väljuv tuhk tungis üha kaugemale. Harta, kes peaks vulkaani tujusid teadma, leidis, et see mõjub juba tervisele – ümbritsev lopsakas ja roheline loodus oli hall.

Sõitsime tiheda tolmu tõttu Kaliurangi tagasi 20 kilomeetrit tunnis, silmad vidus ja särgikaelus ninale tõmmatud. Tea, kas see Rootsi teadlane kunagi oma uurimistöö ka avaldab ja kohalikele räägib, mida nad siin sisse hingavad.

Praegu just põrutas ägedalt…

7. juuni 2006

Just oli suht kõva maavärin (kl 11.45). Istun hotelli netipunktis ja saadan pilte Eesti Päevalehte. Tormasime katuse alt minema. Kogu rahvas jooksis hotellist välja tänavale.

Siin põrutab maa nagu suruõhuhaamriga, aga Kashmiris olles oli tunne hoopis teine. Seal maa rohkem lainetas või ei oskagi seletada, kuidas see oli. Näis, kuidas maavärin nüüd Merapi vulkaani tegevusele mõjus.

Wartijo koduküla: uhkete inimeste varisenud kindlus

9. juuni 2006, Bantul

Wartijo magas, sest kell näitas alles varajast hommikutundi. Tema kõrvalmajas elav isa oli end korraks voodist välja ajanud, et tualetti minna. Wartijo ema lamas veel asemel, umbes tunni aja pärast oleks ka tema tõusnud ja hakanud hommikusööki tegema, nagu igal teiselgi päeval.

Wartijo ja tema vanemate maja seisid kõrvuti, neid ümbritses tihe palmimets, mille lopsakatest lehtedest madalalt paistva tõusva päikese kiired veel läbi ei tunginud. Ainult kuma oli aimata. Öine taevas värvus süsimustast tasapisi tumesiniseks, siis veel heledamaks…

Wartijo kukkus voodist ja kuulis, kuidas tema 17-aastane tütar hõikas midagi kõrvaltoast, kuid hääl sumbus ragina, mütsatuste, klirina ning kõikide teiste tuntud ja tundmatute helide sobimatus kooskõlas.

Wartijo isa kükitas tualetis. Tema kõrval oli ämber, millest pärast asjatalitust põrandal asuvasse auku vett valati ja kus käsi pesti. Ta kükitas ja mõtles oma mõtteid, kui märkas, kuidas ämbri veepinnale moodustusid rõngad, mis koondusid imepisikeste lainetena keskele kokku. Järgnes tohutu ragin, vana mees libastus, kukkus ja jäi lebama.

Ema jäigi magama ega tõusnud enam kunagi.


Sain täna endale uue sõbra. Peagi neljakümneseks saav Wartijo istus eile õhtupoolikul mu hotelli lähedal pingil ja tervitas mind. Nii teevad Jaaval vist kõik – võõras on teretulnud ja mööduvat rändajat ootab kõikjal sõbralik hõige, soe naeratus või käeviibe. Olen nädalaga öelnud “tere!” rohkem kordi kui senise elu jooksul kokku.

Wartijo lonkis mulle hotelli juurde järele ja uuris, kust ma pärit olen. Ega Eestiga siin head lood ole – millegipärast asetatakse see endise Jugoslaavia aladele, nii on juba korduvalt juhtunud.

Tumeda naha, pisut punaste silmavalgetega ja halvasti suus istuvate hambaproteesidega keskealine mees rääkis soravat inglise keelt, nii et meil jätkus juttu kauemaks.

Hea inglise keele oskus pole Jaaval sugugi tavaline, aga Wartijo oli erand. Ta polnud seda kunagi koolis õppinud, kuid see-eest 20 aastat pitsavedajana töötanud. Ega kohalikud inimesed siis pitsat söö, ikka välismaalased – hollandlased, prantslased, inglased… Nii sõitiski Wartijo aastaid hotellist hotelli ning viis härradele head ja paremat. Mõni sõna siit, teine sealt, nii see keeleoskus tuli.

Rääkisime pool tunnikest, kui Wartijo silmad kiskusid niiskeks. Ta tahtis mulle midagi rääkida, aga jäi siis toppama, vaatas kõrvale, läitis sigareti ja vaikis.

Nii me varsti lahku läksimegi, et hommikul varavalges kokku saada ja maavärinast purustatud Bantuli piirkonda sõita. Wartijo ütles, et tal on vaja koduvaremeid koristada, ja kuna ka mul oli kavas endale Bantulis tööots leida, siis oligi meil väike brigaad koos.

Kell 8.07 hommikul toimusid hotellis jälle jooksuvõistlused. Esimesena jõudis maja ette platsile köögiukse juures räästa all tukkunud teenindaja. Mina sain hõbemedali, kuigi istusingi peaaegu platsi peal laua taga. Kiired need kohalikud!

Lõpetasin just hommikusöögi, kui maa seest anti suruõhuhaamriga mütakas. Sellised jooksuvõistlused on meil siin iga päev, kui maa väiksemagi liigutuse teeb. Pärast jälle naerame kõik koos, et see oli ju nii väike…

Wartijo saabus, kui me arutasime, kui tugev võis maavärin olla. Leppisime kokku, et kolmemagnituudine, kuigi meil kellelgi pole vist aimu, kuidas täpselt mõjub kolmemagnituudine tõuge. 6,2-magnituudise maavärina jõud on nüüd siin kõigile teada, aga väiksemate tugevus on niisama jutujätkuks pakutud.

Uus sõber sõitis mopeediga üliosavalt ja ettevaatlikult, kui sadade teiste endasuguste vahel Bantuli poole manööverdasime.

Peateelt keerasime palmimetsa, mille alust teed ääristasid tööd tegevad jaavalased. Mõne maja betoonist põrand oli kiviklibu vahelt juba puhtaks koristatud ning terveks jäänud ehitusmaterjal äärtesse laotud. Mõnel pool seisid hooned veel täpselt sellisena, nagu nad maavärinast olid jäänud.

Meie tee viis järjest kaugemale metsatukkade vahele, mida eraldasid riisipõllud. Jaaval annab riisipõld aastas kolm saaki. Mõni põld oli juba koristatud, teisel pistsid põlvini mudas tatsuvad küürakil naised riisitaimi märga lögasse. Riisipõllud on lummavalt kaunid, kui vesiselt maapinnalt täpselt ritta istutatud taimede vahelt peegeldub vastu sinine taevas.

Riisipõldude vahel asfaltteedel oli palju madusid. Nad pole jämedad ega pikad – pikemad ehk meetrised ja kahe sõrme jämedused –, aga ikka on ebameeldiv nende vahel manööverdada. Mõnest olen pidanud ka üle sõitma, sest liiklus pole võimaldanud äkkpöördeid teha. Vastik.

Wartijo külas võttis mind vastu hullem vaatepilt, kui oodata oskasin. Varemeid on Bantulis kõikjal, kuid see õnnetu, kõrgete ja tihedalt kasvavate palmide vahele peidetud pisike elupaik oli päris kadunud. Päästa polnud siin ühtki maja – kui mõned müürid olidki püsti jäänud, siis ka need tuleb lammutada.

Wartijo isa küürutas varemete vahel ja tõmbas kõplataolise tööriistaga sodi kokku. Vana mehe suunurgas tossas sigaret ja peas oli mütsilotu. Ta ei märganudki alguses oma poega, vaid vaatas ennenägematu uudishimuga mind.

Wartijo astus kivihunnikute vahele ja jäi seisma. „Mu ema magas siin,” ütles ta ja näitas tolmusele põrandale. „Isa läks korraks tualetti ja siis oli maavärin. Ta sai vist kohe surma,” jutustas Wartijol katkendlikult, mis ema ja isaga juhtus.

Ju ta seda mulle eile pisarais silmadega rääkida tahtiski.

Seal, kus magasid Wartijo ja tema tütar, oli eile kivihunnik. Saatuslikul päeval säästis surm neid, mõlemad said vaid kriimustada. See oli õnnelik juhus, arvas Wartijo. Tema majast jäi püsti kaks seina, kuid nüüd on need ümber lükatud, et uue maavärinaga kellelegi selga ei kukuks.

Meie meeleolu tõusis taas, kui asusime tööle ja meid tuli uudistama trobikond lapsi, kes oma valgel taustal olevate söetükkidega meid kavalalt piidlesid. Jaava laste silmad on uskumatult armsad.

Väikeste pausidega aitasime Wartijo isa, kes oli tegelikult kõige kõvem töömees. Hoolimata kõrgest east ei andnud ta endale armu. Wartijo on vist natuke laisk, sest ega ta suurt indu üles ei näidanud. Ajas aga naistega juttu ja tõmbas suitsu. Tema tuba, tema luba.

Nagu siin juba kombeks on saanud, lõpeb tööpäev meie mõistes vara, sest homme on ka päev. Wartijo tegi mulle pika ringkäigu külas, mida enam pole. Tegelikult on üks küla alles – loomade küla. Kõik siin elavad 300 inimest toovad oma lehmad, lambad ja kanad ühisesse nii-öelda farmi. See kahele poole väikest kõnniteed ehitatud moodustis ei saanud maavärinas üldse viga.

Wartijolt sain teada, et nende küla hoiab väga kokku, kuid inimesed on ühtlasi ka uhked. Näiteks ei olevat üldse kombeks, et ühe maja rahvas läheks teise maja elanikele appi. Kõik tahtvat ise enda eest seista ja ise hakkama saada. Wartijo jutu järgi tuli seetõttu ka nii palju rahvast minu abitööd uudistama – neil pole selline asi kombeks.

See küla on üldse eriline. Wartijo sõnutsi on tema esivanemad pärit Somaaliast. Sellepärast on ka tema ja veel paljude külaelanike nahk tume. Aga nad olevat juba kohalikega nii segunenud, et põliste jaavalastega enam suurt vahet ei ole.

“Millest teil siin kõige rohkem puudust on?” uurisin Wartijolt.

“Rahast. Vaja on ehitusmaterjali, kuid pärast maavärinat on hinnad mitmekordistunud.”

“Aga kas valitsus ei anna külarahvale raha?”

“Valitsus peaks andma. Räägitakse, et maja kohta kuni 30 miljonit ruupiat, kuid meie külas pole keegi midagi uurimas käinud ja rahast rääkinud,” seletas Wartijo.

Tema jutust jäi eriti meelde üks osa. “Meil rahastavad kannatanuid parteid. Nägid neid suuri plakateid maantee ääres telkidel? Need on parteide reklaamid.”

Nojah, ükskord tulevad valimised ju niikuinii ja siis on hättasattunutele jagatud rahaga ka ühekorraga hääled ostetud. Veider see ilmaelu, kuid ega meie pensionäridele 500 krooni jagamine teistsugune ole. Või on?

Küla vahel tiirutades kutsuti meid kõikjale “sisse” ehk sinna, kus kunagi oli olnud maja. Jõin ära neli klaasi teed, sest pakkumisest keelduda ei sobinud. Lapsed said seljakotist viimase Kalevi kommide paki ega tahtnud enam kaelast ära ronida.

Olin üllatunud Wartijo sõnade peale, et keegi neist lastest polevat kunagi ihusilmaga valget meest näinud. Televiisorist küll, kuid nende külas ei olevat tema teada ühtki välismaalast käinud ja lapsed ise käivat väga harva külast väljas. Eks küla asus ka suurtest teedest päris kaugel. Siis võis lastest aru saada, miks nad tahtsid mind nii palju katsuda ja heledaid juukseid sikutada.

Allikas: Ivar Soopan, “Rännakud murtud maal”

Jaga seda postitust

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata. Nõutud väljade juures on märge *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

Vasta: *

Kaotatud salasõna

Registreeri