Jaga seda postitust

BLOGI: Kuidas sõbrad Tais reisides hullule ideele tulid ja Eestis tühjale saarele baari ehitasid

Sel suvel avas vaid poole hektari suurusel Tondisaarel purjetajate sõpruskond reggae-baari. Üks baari loojatest kirjutab nüüd pikemalt, kuidas asi alguse sai ja kui keeruline oli asustamata saart asustada.

Reisiportaal käis suvel pärast baari avamist seda imeasja uurimas ja avaldas sellest video. Tagantjärele kirjutas Maria Laanelepp oma blogis baari ehitamisest ja edukast suvehooajast pikemalt.

Tondisaar
Võrtsjärvel asuv Tondisaar on asustamata ja lindude pesitsusajal seal inimesed käia ei tohi. Kesksuvel ja talvel on aga saare külastamine lubatud. Tondisaar asub 270,7-ruutkilomeetrise Võrtsjärve alumises kolmandikus. Nii vasak- kui ka paremkaldalt on sinna umbes 3 km.

Kuidas me tühjale saarele baari ehitasime ehk Guitsibaari sünnilugu

Sel suvel oli purjetamisega natuke kehvasti. Purjelaagris kütsime küll 6 päeva minna, aga ülejäänud suvi jäi üsna hõredaks. Samas ei saa öelda, et igav oleks olnud. Kui me jaanuarikuus Tais olles selle hullumeelse Guitsibaari ideega mängima hakkasime, ei uskunud meist ilmselt keegi, et see ka päriselt tehtud saab. Õigemini ei uskunud veel 11. juuli hommikul seda keegi… Aga nagu lubatud, 15. juulil kell 18.00 olid baari uksed lahti. Ja siis alles õige seiklus algas.

Aga alustagem algusest – 22. jaanuar, Koh Bulon Le saar, Tai.

Kirjutasin oma reisilugude sektsioonis selle päeva kohta nii: 

…Siis aga märkasime pisikest rada, mis viis džunglisse. Jalutasime, tegime pilte ja ühel hetkel ilmus täiesti ootamatult kuskilt kummipuu tagant väike varjualune millel silt Mango Bar.

Mango Bari omanik. F: mariapurjetab.ee

Oma üllatuseks leidsime sisuliselt keset eimidagit järjekordse reggae-baari. Ja sellega üllatused ei lõppenud. Leti taha ilmus pikkade mustade juustega noor kutt ja küsis, kust me pärit oleme.

Why Not Bar. F: mariapurjetab.ee

Me ei uskunud, et tal üldse aimu on, mis imeloom see Eesti on. Aga võta näpust. Tervituseks tõmbas ta kuskilt välja heleroheliseks võõbatud puutüki, mille peale oli sulaselges eesti keeles kirjutatud “Tere tulemast!”. Selgus, et me polnud kaugeltki mitte esimesed eestlased sealkandis. Vaid paar nädalat varem olid kaasmaalased selle kauni sildi sinna maalinud. Naerutubakast mõnusas flows hipi segas meile mojitod ja jutustas, kuidas ta turismiperioodil peab seal palmide all koos emaga baari. Meie ülev meeleolu päädis aga geniaalse plaaniga teha midagi sarnast – kui kõik hästi läheb, siis veel sel suvel avame ka meie keset Võrtsjärve asuval Tondisaarel oma baari, mille nimeks saab “Why not bar”-i nimest inspireerituna “Miks mitte, Guido?”.

Eesti purjetajad Mango baaris omanikuga. F: mariapurjetab.ee

Raske algus, ehitamine ja avamine

Juuli esimene täisnädal möödus suuremale osale meie kambast Võrtsjärve ääres Tamme külas purjelaagris. Tondisaar pole sealt kaugel. Baari ehitamisele ei mõelnud meist siiski veel keegi. Olime küll kevadel mõned korrad kokku saanud ja plaani pidanud. Vallavanemaga oli räägitud, projekt oli olemas, mu väikevend oli mitu kuud euroaluseid kogunud ja jutud linnas juba liikusid, kuid meil oli kett veits maha käinud ja liigset entusiasmi just ei olnud. Samas mõte mõlkus ikkagi meeles.

Esmaspäeval pärast laagrit tuli otsus: “Kurat, proovime vähemalt!”. Mõtlesime, et teeme nii palju kui jõuame ja vaatame, mis saab.

Teisipäeva hommikul startisime Võrru euroaluste järele. Laadisime terve kaubiku neid täis, Tartust võtsime käru peale hunniku OSB-plaate ja muid ehitusmaterjale ja suundusime limnoloogiajaama sadamasse.

Kõlab lihtsalt, eks? Aga ei. Kõik see võttis aega nii umbes 10 tundi. Euroaluseid oli oma 40 tk + 2 suurt umbes 2x3m alust + umbes 30 OSB plaati + kahte erinevat mõõtu 3m pikkused prussid ja lauad + katusematerjal + kruvid-naelad + muu pudi-padi. Ja me olime Johniga kahekesi. Õnneks aitas Mart alused peale tõsta.

Päev otsa telefonikõnesid ja appikarjeid ning materjali maha tõstmise ajaks olime leidnud kaks abilist – Priidu ja Kaspari. Laadisime kogu selle mandi limnoloogiajaama parve peale järgmist hommikut ootama.

F: mariapurjetab.ee

Kolmapäeval oli meid juba mõnevõrra rohkem. Silver, Kristiina, Kaspar, John, mina ja õhtul pärast tööpäeva lõppu saabus ka Heddi. Ja muidugi parvekapten Madis – tema tänas meid parve kandevõime testi eest :).

Lõuna paiku saabusime Tondikale. Seis oli päris masendav. Ninna lõi rämeda kajakalaiba ja -sita haisu. Kogu saare taimestik oli pigem hallikasvalge kui roheline ja kogu see malts ulatus meile vähemalt puusani. Tundus, et laupäevasest avamisest ei saa juttugi olla.

Aga ega midagi – tõmbasime trimmerid käima ja paari tunniga oli suurem osa vajalikust alast puhas. Lõke lõõmas ja prahti jäi järjest vähemaks. Silver põhimõtteliselt “voltis” selle vana mädanenud kuurikäraka, mis seal veel vaevu püsti seisis, mõne minutiga lamedaks ja oligi aeg hakata uut varjualust ehitama.

F: mariapurjetab.ee

Seisime siis seal nõutute nägudega ja mõtlesime, et mis saab… Samal ajal kuulsin, et randa sõidab mingi mootorpaat. Läksin asja uurima ja selgus, et neli noormeest olid korraks saarele suitsu tegema tulnud. Ajasime pisut juttu ja tuli välja, et tegemist oli ehitus- ja plekitööde ettevõtte Frix suvepäevadega.

Neil oli tegelikult plaan korraks saarel olukorda kontrollida ja siis edasi sõita ning järgmisel päeval sinna telkima tulla. Baari ehitamise ideega aga suutsime poisid ära rääkida ja mõne tunni pärast oli baari põrand looditud. Nad isegi muigasid, et “näed, tulime puhkama aga sattusime komaneeringusse”. Töö lõpetasime kuskil kella 2 paiku öösel. Seinad saime püsti juba esimesel õhtul. Uskumatu lugu.

F: mariapurjetab.ee

Neljapäeva hommikupoolikul pidasime juba sarikapidu. Päeval panime baarile ajutise katuse, sest ilm pidi vihmale minema aga meil oli vaja õiget katusematerjali veidi juurde tuua.

F: mariapurjetab.ee

Napilt enne vihma saime katuse peale ja oligi paras aeg menüüd ja poenimekirja koostama hakata. Frixi poisid jõudsid tagasi täpselt baarileti ehitamise ajaks. Tõmbasin seinale punase markeriga joone “nii kõrge palun” ja 40 minutit hiljem oli meil lett.

Hämmastav, kuidas nende poiste tiimitöö töötab. Sip-sip-sip ja oligi valmis. Samal ajal käivitas Heddi kormorani-krematooriumi. Neid surnud linnukesi oli lihtsalt liiga palju. Matmine käis juba üle jõu. Seega sai ühest lõkkest nende viimne puhkepaik. Võigas värk, aga Hets muutus selle käigus juba täiesti tuimaks.

F: mariapurjetab.ee

Reedel käisime linnas poes, et meil baaris midagi müüa ka oleks. Õhtuks saabusid meile appi ka Lauri ja Lauro. Lisaks veel Ove ja Priit. Katus sai peale. Esimene riiulgi tehtud. Ja öösel, esimese guitsipeo käigus, seinad värvitud.

Laupäeval ärkasime ärevusega. Meil ei olnud õrna aimugi, kas avamispeole tuleb 4, 40 või 400 inimest. Aga tööd oli veel kõvasti. Osa saart vajas veel koristamist, silte oli vaja teha, baar kaunistada, valgustid paika sättida, müügiartiklid välja panna ja hinnastada jne, jne.

F: mariapurjetab.ee

Viimane tunnike oli päris pingeline. Tundus, et igaüks rapsib mitut asja korraga teha, aga midagi tehtud ei saa. Kuid siiski 18.00 oli baar lahti, meil piduriided seljas ja esimesed paadid saabumas.

F: mariapurjetab.ee

Avapidu oli raju. Rahvast muudkui vooris. Me küll ei lugenud, aga silma järgi võiks arvata, et nii umbes 150 inimest käis läbi kindlasti. Valdavalt kohalikud, lisaks mõned meie oma sõbrad ja tuttavad.

F: mariapurjetab.ee

Arvestades, et meist keegi ei ole kunagi baaris töötanud, võiks öelda, et läks päris hästi. Keerasime kokteile ja valasime shotte, tantsisime leti peal ja tutvusime kohalikega. Luugi lasime kinni koos päikesetõusuga. Ja see oli alles algus.

F: mariapurjetab.ee

Allikas: mariapurjetab.ee

Jaga seda postitust

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata. Nõutud väljade juures on märge *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

Vasta: *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Kaotatud salasõna

Registreeri