Jaga seda postitust

Kui poleks seda ajaloolist lepet, kõrbeksime varsti maakeral nagu peekon pannil

Sel kuul möödus 30 aastat Montreali protokolli allkirjastamisest, millel oli ülioluline tähtsus maailma kliima kujundamisel. Ilma selle leppeta oleks meie lähitulevik vaat et katastroofiline.

1987. aastal kirjutasid protokollile alla 40 riiki. Kaks aastat hiljem jõustunud lepe piiras freoonide kasutamist, et kaitsta osoonikihti. Nüüdseks on leppe ratifitseerinud 196 riiki.

Montreali protokollist ei räägita palju, rohkem on praegusel ajal jutuks Pariisi kliimalepe, aga 30 aasta tagune riikide vaheline mõistmine oli kogu maailma rahvastiku jaoks elulise tähtsusega. Seda on nimetatud kõige edukamaks rahvusvaheliseks leppeks.

Kui kõik oleks jätkunud nagu enne, oleks kliimaga asjad palju halvemini.

Kole tulevik

Teadlaste hinnangul oleks 30 aasta jooksul tehtud muudatusteta Maa osoonikiht 2050. aastaks peaaegu et kadunud.

Montreali leppe aastapäeva meenutav National Geographic kirjutab, et kui freoonide ehk gaasiliste ühendite kasutamist poleks hakatud piirama, oleks 2070. aastaks näiteks USAs Los Angeleses või Washington DCs päikese ultraviolettkiirguse indeks vähemalt 30.

Mida see tähendab? UV-indeks aitab hinnata päikesekiirgusest tingitud ohte nahale ja silmadele ning sellele vastavalt end kaitsta. UV-indeksi skaala algab väärtusest 0, mis tähendab, et kiirgus puudub. Indeksinumber 11 ja üle selle tähistab aga eriti tugevat UV-kiirgust. Selle võib saada näiteks ekvaatori piirkonnas või kõrgmäestikus. Kõrgeim indeks 20 on mõõdetud Andides Põhja-Argentinas, märgib Wikipedia.

Kui väärtus oleks 30 ja üle selle, siis tähendaks see, et 30 aasta jooksul oleks maailmas nahavähki haigestunud 280 miljonit inimest – seda lisaks niigi miljonitele nahavähki haigestunutele.

Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel haigestub praegu nahavähki igal aastal 2-3 miljonit inimest ja 132 000 inimesel diagnoositakse melanoom. Seega oleks need numbrid täna palju suuremad.

Päike / Pixabay

Kuigi juba praegugi on kliimamuutuste tagajärjed aina süvenemas ja tekitavad maailmas looduskatastroofe, oleks asjad selle sajandi keskpaigaks veelgi hullemad, kui Montreali protokolli eesmärke poleks hakatud 30 aasta eest rakendama.

Kuna freoonid “söövad” Maad UV-kiirguse eest kaitsvat osoonikihti ja on äärmiselt püsivad, on need ka n-ö super-kasvuhoonegaasid.

Need on tuhandeid kordi püsivamad kui CO2 ehk süsihappegaas, millest tavaliselt kliimamuutuste puhul räägitakse.

Kui freoonide kasutamine oleks jätkunud endisel hulgal ja tõenäoliselt tõusvas joones, siis oleks orkaanide ja keeristormide arv praegusega võrreldes kolm korda suurem. Meenutades iga-aastasi orkaane USAs ja Kariibidel, mis põhjustavad aastas sadade miljardite eurode väärtuses kahju, siis tähendaks see paljude riikide inimestele ja majandusele tohutut kahju, surma ja kannatusi.

Mis on freoonid?

Wikipedia seletab asja nii. Freoonid on keemiliselt väga püsivad gaasilised ühendid, ei lahustu vees, ei ole mürgised ega põle, on kergesti veeldatavad ja tavaelus inertsed (sh kõrgete temperatuuride suhtes). Samas võivad nad keskkonna sattudes jõuda kõrgematesse atmosfääri kihtidesse, kus nad päikesekiirguse toimel lagunevad ja reageerivad stratosfääris paikneva osoonikihti moodustavate ühenditega.

Varem kasutati freoone laialdaselt külmutusseadmetes (nt külmkappides) ja pihustites, kuna inertsuse tõttu on nad inimestele ohutud. Nende kasutamist hakati piirama, kui tehti kindlaks seos osoonikihi lagunemise ja freoonide vahel. Montreali protokoll reguleeribki freoonide töönduslikku tootmist. Tehnikas asendatakse freoonid sageli fluorosüsivesinikega, mis ei sisalda kloori ja seetõttu ei kahjusta ka osoonikihti.

Päevitaja. / Pixabay

Nahk kõrbeks

Kui kujutada ette elu UV-indeksiga 30, tähendaks see, et inimese nahk oleks päikese käes põlenud umbes viie minutiga. Ehk siis sisuliselt ei saakski me päikest nahale lasta.

Kui lisada sellisele ebameeldivale stsenaariumile praegusest tunduvalt kuumem kliima ja tormisem ilm, siis seda ei sooviks keegi oma laste-lastele, kes peaksid niisugustes tingimustes elama, ütles USAs Colorados asuva rahvusliku atmosfääriuurimiste keskuse vanemteadlane Rolando Garcia National Geographicule.

Montreali protokolli mõjuta oleks Maa kliima 25% soojem, lisas Garcia, ja sellest tekkiv lisaenergia toodaks “kütust” praegustele ekstreemsetele ilmanähtustele nagu orkaanid, üleujutused ja põuad.

2070. aastaks oleks maakera kliima keskmiselt 2,5 kraadi soojem, mida enamik eksperte peab katastroofiliselt kõrgeks.

Raske tee leppeni

Osoonikiht on nagu kilp, mis kaitseb meid teatud turvalise määrani UV-kiirguse eest. 1970-ndate lõpuks tõestasid teadlased, et külmikutes, õhukonditsioneerides ja aerosoolipurkides kasutatavad kemikaalid lõhuvad osoonikihti.

Keemiatööstus vaidles aga vastu ja teadlased polnud endas ka lõpuni kindlad. Seepärast jätkati uuringuid.

1985. aastal ilmus aga Antarktika kohale gigantne osooniauk, mida läbis ohtlikult kõrge indeksiga UV-kiirgus. Kaks aastat hiljem sai Montreali protokoll riikide allkirjad, et freoonide kasutamist vähendada ja osoonikihi kadumist vältida.

USAs tegid tööstusettevõtted Ronald Reagani juhitud Valges Majas lobitööd ja püüdsid vältida Senatis protokolli ratifitseerimist. Nad hoiatasid, et ratifitseerimisel on majandusele rängad tagajärjed.

Selles osas pole palju muutunud, sest praegu vaidlevad kliimamuutuse ja süsihappegaasi seosele vastu fossiilsete kütuste tootjad ja tööstusettevõtted.

Kuid USA oli just üks esimesi, kes Montreali protokolli ratifitseeris. Tööstusettevõtted mõtlesid aga välja uued tooted, mis ei vajanud osooni kahjustavaid freoone.

Protokolliga on nüüdseks ühinenud 197 riiki ja osoonikihti vähendavate kemikaalide kasutus on vähenenud 99-100%. Seepärast nimetatakse protokolli kõige edukamaks rahvusvaheliseks keskkonda kaitsvaks abinõuks.

“30 aastat tagasi tõestas maailm, et suudab end kokku võtta ja globaalselt lahendada ülemaailmse probleemi,” lausus ÜRO kliimaprogrammi juht Erik Solheim. “Montreali protokoll on praegu sama vajalik nagu see oli vajalik 1980. aastal.”

Kõik pole veel korras

Osoonikiht peaks taastuma 2050. aastaks, aga protokolli sisu kohaselt on veel kaks lõpetamata teemat.

Osa arenguriike kasutab endiselt külmikutes ja õhukonditsioneerides ohtlikke kemikaale ja vajavad selle tegevuse lõpetamiseks rahalist abi. Protokolli kohaselt on selleks olemas multilateraalne ehk mitmepoolne fond, kuhu teised riigid panustavad.

See fond vajab lähima kolme aasta jooksul täiendamist. Ameerika Ühendriigid on seni teinud 20% fondi sissemaksetest, aga Donald Trumpi administratsioon on selle jätkumise osas olnud vaiksem kui haud.

Arengumaadele fondist raha jagamine on tähtis mitte ainult selleks, et nad täielikult lõpetaks osoonikihti vähendavate kemikaalide kasutamise, vaid ka selleks, et nad ei asendaks neid fuorosüsivesinikega ehk HFC-dega. HFC-d on osoonile küll kahjutud, aga need on võimsad kasvuhoonegaasid, tuhandeid kordi kahjulikumad kui CO2.

2016. aastal, pärast ligi 10 aastat kestnud läbirääkimisi, nõustus üle 150 riigi kümne aasta jooksul vähendama fuorosüsivesinike kasutamist 85% võrra.

HFC-de kasutamine konditsioneerides ja külmkappides suureneb kiiresti arenevates maades, eriti Hiinas ja Indias, mille rahvaarv moodustab aga maailma kogurahvastikust olulise osa. See aga tähendab, et HFC-de kasutamisel on tähtis roll maailma kliima soojenemisel.

HFC-de kasutuse vähendamise osa tuntakse protokollis “Kigali täienduse” nime all. Kui HFC-de tarvitamist õnnestub soovitud hulgal piirata, vähendaks see 21. sajandi lõpuks maailma kliima soojenemist 0,5 kraadi võrra.

Kasutatud allikad: National Geographic, WHO, Wikipedia

Jaga seda postitust

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata. Nõutud väljade juures on märge *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

Vasta: *

Kaotatud salasõna

Registreeri