Jaga seda postitust

LIHTSAD NIPID: Kuidas teha tingimine endale meeldivaks ja kasulikuks

Tingimine on kaunis kunst, mille valdamine pakub naudingut nii ostjale kui ka müüjale. Ostjale seepärast, et tema arvates sai ta kauba odavalt. Müüja on aga õnnelik, et sai kliendile kauba korraliku kasumiga maha müüdud.

Vastuoluline, aga nii see on. Isegi kui arvate, et olete hästi tinginud ja kauba peaaegu niisama kätte saanud, siis tegelikult maksite üle. 99 protsendil juhtumeist on see nii. Erandeid tuleb muidugi ette, aga see on nagu kasiinos – maja kokkuvõttes alati võidab.

Kirjutan siin peamiselt Lähis-Idast ja Aasiast ning seal on kindel reegel: ära osta kunagi mitte midagi, ilma et sa ei tingiks (ei pea silmas edevaid kaubanduskeskusi ja restorane).

Käsitöölised Jammu & Kashmiris. F: Ivar Soopan

Mõnus tegevus

Lähis-Idas kuulub tingimise protsessi juurde kaupmehe ja kliendi ühine mahaistumine ja teejoomine. Näiteks Bagdadis veetsin äritänaval paar tundi kaupluseomanikuga teed juues, elust rääkides ja sinna vahele kauba üle tingides. Omanik võttis välja paberi, kirjutas sinna numbri ning ulatas paberi üle laua minule.

Tõmbasin tema numbri maha ja kirjutasin oma nägemuse kauba väärtusest. Vahele lonks teed, naeratusi, küsimusi pere kohta ja tingimine jätkus. Araablastega on lust tingida. Kui läheb pikemaks istumiseks, tuuakse lauale pähklid ja datlid.

Oleneb kaubast, aga üldiselt saab kõike poole kuni kolmveerandi võrra alghinnast odavamalt kätte. Aga ei maksa seda piiriks pidada. Eriti just pisikesed nipsasjad, päikeseprillid, igapäevatarbed, kõikvõimalikud rätikud ja sallid on need, mille omahind on Aasias peaaegu 0. Iseasi, kas sul neid üldse vaja on osta (sest tegu on sisuliselt prügiga), aga kui on, siis tingi mõnuga.

Ka kallima kauba üle tasub tingides vaeva näha. Bagdadist ostsin 100 dollariga kitarri, mis maksis letis 400 USA dollarit. Sain selle summa eest peale ka käsitsi valmistatud täisnahast kitarrikohvri, mis minu hinnangul oli kitarrist kallim, aga kuna see oli sealsamas poe tagaruumis valmistatud, oli see kaupmehele nii-öelda tasuta. Eks ma sain kitarri hinnaga kokkuvõttes pügada, aga olin valmis seda hinda maksma, sest minu silmis oli sel just selline väärtus. Kaupmees jäi kasumisse ja toreda jutuajamise eest andis kingituseks kitarrikohvri. Mõlemad olime rahul.

Hirm petta saada viib vahel selleni, et lähed kauplemisega liiale. Ei maksa pilli lõhki ajada ja kaupmeest üle mõistuse madala alghinnaga solvata. Kui ta küsib kõrget hinda, siis ei maksa teda kohe Kuu peale saata. See on ju tema töö, ja sinu töö on tingida. Lõpuks liiga kõrge hinnaga kauba ostmine ei ole mitte pettasaamine, vaid oskamatu tingimine.

Kaupmehed Jammu & Kashmiris. F: Ivar Soopan

Karuteene teistele

Kõige hullem on asi siis, kui turistid ei tingi üldse, sest sellise käitumisega keeravad nad käru ka kõigile teistele turistidele. Eriti hooletud on Venemaalt pärit turistid.

Ma ei tea, miks venelastega nii on, igatahes on nad reisides liiga helded. See pole ainult sellest, et neil on suur hing sees, kuigi ilmselt on selles ka asi. Nad on ju suure südamega lahked inimesed. Olen palju kohanud neid, kes üldse ei tingi ja neid, kes proovivad tingida, kuna nad teavad, et nii tuleb teha. Viimasel juhul saavad nad ehk 10 protsenti hinnas alla kaubeldud, aga maksavad ikkagi kaarega üle.

Kaupmehed Jammu & Kashmiris. F: Ivar Soopan

Nii need hinnad tõusevadki, kui keegi ei tingi või ei oska tingida. Kaupmehel pole ju mõtet rabeleda ja hinda alla lasta, kui pärast sind saabub vene turist ning tühjendab meelsasti oma rahakotti. See on karuteene teistele turistidele. Vestlesin Indias ühe seljakotte müünud poeomanikuga ja imestasin, miks ta kategooriliselt keeldus mulle letihinnast mõistlikkuse piires odavamalt kaupa loovutamast. “Kulla mees, siit tänavalt kõnnib päevas läbi sadu vene turiste ja ma müün hooaja lõpuks kõik oma kotid peaaegu täishinnaga maha,” teatas ta muheledes. Raudselt müüs ka.

Tuk-tuki-juht Jammu & Kashmiris. F: Ivar Soopan

Mitte et see mingi sügav avastus oleks, aga India eri osades on erinevad tingimistavad. Lõunas on kaupmehed pehmemad ja hinnad langevad ostja jaoks lihtsamini, aga põhjas on keerulisem. Tiibetis või Kashmiris ollakse sirgeselgsemad.

Eriti puudutab see ehtemüüjaid. Jammu & Kashmiris tehakse palju hõbeehteid, mille tegumood on pärit sajandite tagant, aga ehted ise on enamjaolt uued. Juveliiritöö on lihtne, aga siiski peen ja kaunis. Seega väärtuslik. Seetõttu on ehetel hind, mis langeb tingimise käigus vähe. Natuke ikka, aga kindlasti mitte poole võrra.

Tiibetlastega on aga nii, et nemad müüvad nii uusi ehteid kui ka antiiki. See viimane variant on kurb, sest minu meelest müüvad nad maha suure osa oma kultuurist. Tiibetlaste ehted on väärtus omaette. Ju nad seda ka teavad, sest hinnad on neil kõrged ja kauplemisruumi on vähe. Ühtpidi kahju, teistpidi hea, et rasket elu elavad inimesed saavad end järjel hoida. Kuigi tingida on nendega raske ja nad jätavad vahel karmi mulje, on tiibetlased väga lahked ja toredad.

Lahkumine

Tingimise üks osa on lahkumine, aga seda tuleb harjutada. Mõnikord on seda tark teha, mõnikord mitte. Müüjad, kes ütlevad kauba hinnaks kohe utoopiliselt suure summa, nende juurest tasub ära minna.

Sellele järgneb üldjuhul kiire pakkumine: ütle ise oma hind. Kui alghinnaks öeldi kosmiline summa, siis käitu samamoodi – paku vähemalt kolmveerandi võrra väiksem summa ja vaata, kuidas see mõjub. Müüja, kes tahab sulle ka tegelikult seda kaupa maha müüa, alustab vastutingimist. Kes ei taha ja ootab rikkamat klienti, loobub. Selliselt mehelt polegi mõtet osta.

Kaupmees Jammu & Kashmiris Dali järvel. F: Ivar Soopan

Juhtub, et isegi väga pika tingimise järel ei jõuta kokkuleppele. Kui oled müüjaga näiteks kümme minutit kaubelnud, siis ei taha ta sust enam loobuda. Nii võib olla kindel, et kui sätid lahkuma, langetab ta ruttu hinda. Kui ei langeta, siis pakub ta endise hinnaga kaasa mõne muu kauba.

Hästi toimib ka naaberkaupmehe juurde minemine. Seda ei taha nad mingi hinna eest lubada ja on valmis ukse su ees kinni müürima. See on sinu trump.

Snäkke müüv kaupmees Jammu & Kashmiris Dali järvel paadis. F: Ivar Soopan

Väike vale

Kui tead, et poes on kindel kaup, mida kindlasti osta tahad, jaota kaasas olev raha väikeste summadena eri taskutesse. (Rumal on hoida raha suures koguses koos ja hakata seda müüja silme ees lugema.) Kui niisama tingimine ei langeta summat sulle vastuvõetavale tasemele, võta taskust raha ja teata, et kahjuks rohkemat sul anda pole. Kui see on müüjale talutav summa, oled omadega mäel. Müüjad ei taha sind mingi hinna eest poest välja lasta ega hakka ka pakkuma, et sa hotellist raha juurde tooksid, sest siis oled sa nende jaoks kadunud, sest naabruses on teised “hagijad”, kes su enda juurde meelitavad.

Tingides on hea, kui huvitud müüja elust. Küsimused pere kohta ei ole lõunamaades isiklikud. Pigem vastupidi – araablastel on see vaat et kohustuslik viisakusavaldus. Ja muidugi tuleb sul endal samuti oma perest, naisest ja lastest rääkida.

Kui neid ei ole, siis ilmselt pead selgitama, miks ei ole. Kui on ainult üks laps, siis küsitakse sult, miks sa lapsi ei armasta. Teadagi, Araabia värk. No ja naistega on sama lugu: et ainult üks? Miks ometi?

Üks asi, mille pealt ei tingita kusagil on söök ja jook. Olen pidanud paaril korral reisikaaslaste pärast vabandama, kui nad on oma esimesel Aasia-reisil püüdnud iga hinna eest kinni hoida reeglist “tingi alati” ja vaielnud tänavarestorani omanikuga nuudlisupi väärtuse üle. Toiteväärtus on sel muidugi olematu, aga niigi odav hind on niigi odav hind ja selle üle ei kaubelda.

Eraldi seltskond on taksojuhid, kes küsivad kogenematult turistilt utoopilisi summasid. Selleks tasub enne reisiraamatutest või foorumitest keskmised hinnad järele uurida, siis oskad vaielda ja tingida. Taksosõiduga on pettasaamise oht vaat et kõige suurem.

Jootraha

Eri riikides on jootraha jätmise traditsioonid väga erinevad. Mõnel pool on kohvikuis jootraha juba arvesse sisse arvestatud ja see on ka menüüs kirjas.

Vaata ka artiklit: Kahtled, palju reisil olles jootraha jätta? Nüüd on abiks veebikaart

USAs te jootraha jätmata kohvikust või taksost lahkuda ei saa. Aasias ja Lähis-Idas on asjad palju meeldivamad. Jootraha jätmisest tuntakse rõõmu, sest jootraha pole reegel, kuigi seda oodatakse alati.

Kaupmees Jammu & Kashmiris Srinagaris. F: Ivar Soopan

Otsustamine selle üle, kas jootraha üldse jätta, on lihtne. Kui toit või teenindus meeldis, jäta. Kui väga ei meeldinud, jäta väike summa, aga jäta, sest see ei võta sult tükki küljest. Kui aga asjad olid täitsa halvasti, ära jäta. Tavaliselt sellistesse kohtadesse ei naasta. Veelgi parem on sellistesse kohtadesse mitte minnagi – kui kohvik on kohutava teeninduse või söögiga, ei näe te seal palju inimesi istumas. Alati tasub ka jälgida seda, kus käivad kohalikud inimesed. Kui neid on mõnes paigas palju, tähendab see, et seal tehakse suurepärast kohalikku toitu.

Vaestes lõunamaades jätan jootraha kuni 10 protsenti summast. Kui saan suurepärase naudingu, siis rohkem, kuigi see on juba priiskamine. Eriti just neis paigus, kuhu uuesti võin sattuda. Teenindajail on hämmastav omadus mäletada ka nädala ja kuude pärast klienti, kes oli viisakas ja helde. Tänu sellele olete neile juba nagu vana sõber – saate parima laua, teid teenindatakse eelisjärjekorras ja muretsetakse iga suutäie maitse pärast.

Jootrahaga liialdamine pole ilus. Kuigi teenindajail on raha üle hea meel, võib liialdamine jätta ülbe mulje. Võib tunduda, et lõunamaalased tahavad kogu aeg palju raha ja seda niisama. Tegelikult see nii pole. Niisama tahavad raha vaid kerjused. See, kes teeb tööd, ootab tasu ja kui ta teeb seda hästi, siis võiks turist seda hinnata vääriliselt.

Vaata ka: Reisiportaali kogemused ja apteekri soovitused: Kuidas reisil tervist hoida

Jaga seda postitust

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata. Nõutud väljade juures on märge *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

Vasta: *

Kaotatud salasõna

Registreeri