Jaga seda postitust

Miks kardavad inimesed hairünnakut, kuigi ei peaks?

Paljudes maailmakuulsates randades on väike võimalus sattuda hai ohvriks. Seda võib juhtuda näiteks Austraalias või USAs. Haisid saab üsna edukalt rannast eemale peletada, aga ometi hirm jääb. Kas see on ka põhjendatud?

Umbes 100 aastat tagasi valitses veel üldine teadmine, et haid ei saa inimest tappa. Ajaloolane Al Savolaine rääkis väljaandele Travel and Leisure, et tollal levinud teadlaste ja arstide hinnangu kohaselt ei ole hai hambad piisavalt tugevad, et murda inimese luid. Kuid siis saabus 1916. aasta suvi…

12 päeva jooksul oli USAs New Jersey rannikul kuus hairünnakut, mis põhjustasid inimestes hirmu ning mis on USA kultuuris praeguseni alles.

Savolaine ise elas New Jerseys Matawani linnas, mis oli üks paikadest, kus haid inimesi ründasid. Kui oli esimene rünnak, arvasid inimesed, et ründajaks oli hiigelsuur merikilpkonn.

Hai esimeseks ohvriks oli ujuja. See juhtus 1. juulil 1916  New Jerseys Haven Beachil. Täpselt nagu 1975. aastal valminud filmis “Lõuad”, mis on inimeste haidega seotud kinnisideid kujundanud, ei tahtnud võimud kohalikku turismi kahjustada ja ei rääkinud juhtunust avalikult.

Filmil oli suur mõju

Mitmele rünnakule järgnes taas justkui stseen filmist “Lõuad”, ainult et kõik see juhtus ootamatus paigas – ookeanist ligi kahe kilomeetri kaugusel sisemaal Matawani linnas.

Savolaine rääkis, et hai ujus tõusuveega mööda jõge üles ja ründas üht poissi, kes oli koos teistega jões ujumas. Teised poisid jooksid pärast rünnakut paljalt läbi linna ja kutsusid inimesi appi. Seejärel läks grupp inimesi jõe äärde asja uurima.

24-aastane Watson Stanley Fisher sukeldus poissi otsides, aga ka teda ründas hai.

12 päeva jooksul sai seal surma neli inimest. Sellest algas ameerika kultuuris mingit sorti lummus kõige suhtes, mis on seotud haidega.

Ent pärast neid rünnakuid inimeste huvi haide vastu vähenes. Savolaine sõnul aja möödudes inimeste huvi lahtub. Kui aga ilmus romaan “Lõuad” ning aasta hiljem valmis samanimeline film, tõstis see haid taas huviorbiiti.

“Pärast seda kartsid paljud inimesed ookeanile minna,” ütles ajaloolane. Inimesed mõtlesid taas haide peale ja neile meenusid ka 1916. aasta hairünnakud. Seesugune huvi haide vastu on USAs siiani alles.

Harvardi ülikooli professor, riskianalüüsi ekspert David Ropeik aga leiab, et haidega seotud hirmud ei ole põhjendatud. Talle meeldib toonitada, et lehmad ründavad rohkem inimesi kui haid.

“Võtame iga päev riske. Me ületame tänavat, me kasutame autoga sõites telefoni, me seksime ilma kaitsevahendita,” loetles ta. “Meie aju isegi ei analüüsi neid riske – me ainult mõtleme, et “oh, minuga seda ei juhtu”. Sa ei ärka ju hommikul üles ega mõtle: ma kukun voodist välja ja löön oma pea ära.”

Seda nimetab Ropeik “optimistlikuks eelarvamuseks”, kui risk on määramatus kauguses ja me ütleme endale, kui me sellele üldse mõtlemegi, et minuga seda ei juhtu.

Hairünnakud ei lähe aga Ropeiki sõnul “optimistliku eelarvamuse” kategooria alla. Keegi, kes broneerib rannapuhkust, ilmselt ei mõtle sellele, et teda võiks rünnata hai. Ent kui inimene juba seisab rannaliival ja valmistub vette astuma, asendub “optimistlik eelarvamus” ohutundega, mis paneb kaaluma ka ujumisega seotud erinevate ebameeldivate asjaolude üle.

“Lihtne on olla optimistlik, kui miski on kauges tulevikus, aga nüüd, kui sa oled ohu piiril, kui sa võid surra, siis me muutume ettevaatlikuks,” lausus Ropeik. “Ma tean, et ilmselt hai ei söö mind ära, aga see oleks väga halb, kui see juhtuks – seega statistika visatakse kõrvale.”

Veel üks asjaolu, mis toidab meie irratsionaalset hirmu haide vastu, on valu kartus ja kannatused, mis kaasnevad hai rünnakuga.

“Sa oled veepinnal ja sinu all on tume tühjus. See, et sa ei näe ja ei tea, teeb jõuetuks,” rääkis Ropeik.

Isegi kui sukeldud või snorkeldad selges vees, tead sa, et hai ujub sinust kiiremini ja sa ei kontrolli olukorda, tõi Ropeik näite.

Ropeiki sõnul kasutab inimeste sundmõtteid hairünnakute suhtes ära meedia. Endise teleprodutsendina teab ta, et erakordsed ja vägivaldsed lood saavad rohkem tähelepanu. Meediaväljaannetes teatakse, et inimesed huvituvad rohkem lugudest “meie võimalikust surmast”.

Samas märkis Ropeik, et sellega võib ka üledoseerida. Kui meie aju on küllastunud hirmust millegi suhtes, mida suure tõenäosusega ei juhtu (nagu seda on hairünnak), ei pööra me piisavalt tähelepanu ettevaatusabinõudele, mida tegelikult peaksime järgima.

Nagu inimesed

New Englandi ülikooli mereteaduste teaduskonna professor James Sulikowski märkis, et inimesed ei ole huvitatud haide kui liigi säilimisest, sest haisid on alati kujutatud kui koletisi.

“Enamik inimesi ei mõista, et haid on nagu meiegi – nad kasvavad aeglaselt, nad elavad kaua ja neil on väga vähe järeltulijaid,” rääkis ta. Seega on haid liigina ohus.

Sulikowski sõnul on see arusaam aga muutumas. Teadus on inimestele selgeks teinud, kui tähtis osa on haidel mere ökosüsteemis ja et neid tuleb kaitsta.

Samas tunnistas Sulikowski, et haid peavad võitlema võitlust, mida teised ohustatud liigid ei pea – see on negatiivne tähelepanu. Iga kord, kui hai kedagi ründab, on inimesed hirmul.

Ta märgib, et peaksime siiski mõtlema, kas on ikka mõtet karta ja milline hairünnaku statistiline võimalus üldse on. Sulikowski sõnul on palju suurem võimalus, et sind hammustab New Yorgi metroos inimene kui meres ujudes hai.

Jaga seda postitust

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata. Nõutud väljade juures on märge *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

Vasta: *

Kaotatud salasõna

Registreeri