Jaga seda postitust

REISIBLOGI DROONIVIDEO: Euroopa ühe kõrgema mäe varjus peidab end keskaegne küla

Ushguli asub 2100 meetri kõrgusel Ülem-Svaneti mägede kaisus. (4K kvaliteediga videopildi vaatamiseks muuda vajadusel video alumiselt ribalt seadeid.)

Ushguli on nii kaunis, et sealt lahkuda on raske – tahaks veel ja veel imetleda keskajast pärit elumaju ja kindlustorne ning neid igast küljest ümbritsevaid mägesid.

Ushgulit läbib mägioja, mis saab algusest umbes 8 km kauguselt liustikult. Mööda mägioja ülesvoolu minnes leiab eest Shkhara mäe. See on Gruusia kõrgeim mägi – 5201 m. Kaukasuses on vaid kaks kõrgemat tippu.

Ushguli koosneb neljast külast. Need on nii unikaalsed paigad, et UNESCO on kindlustornidega asulad võtnud kaitse alla, kui algupärase kogukonna.

Enamik maju on siin sellised nagu sajandeid tagasi. Katuseid katavad mägedest murtud õhukesed kiviplaadid, paljude majade müürid on lagunenud ja mõned hooned juba väga halvas seisus, aga inimesed elavad neis.

Ushguli, nagu ka Mestia paljude teiste Svaneti külade uhkuseks on kindlustornid. Siin on need eriti vanad. Vanimad 9. sajandist, uuemad on ehitatud paarisaja aasta eest.

• Kõik Reisiportaali Gruusia-blogi videosid ja artikleid saab vaadata siit.

Vaata ka Reisiportaali videot Ushgulisse sõitmisest ja sealse küla olustikust:

Sellega sai Reisiportaali Gruusia-blogi läbi. Ushguli oli meie viimane sihtkoht. Reisi viimane päev osutus aga kõige pingelisemaks, sest bussiga tuli kolm tundi sõita Mestiast Zugdidi linna (ja sealt rongiga Tbilisisse).

Olime bussiga seda teed varemgi läbinud, aga öösel. Päeval sõites oli mägine teekond läbi bussiakna paremini jälgitav, ent seepärast olid näha ka kõik ohud.

Teadsime, et bussijuhid on hullumeelsed kihutajad. Öösel sõites läbisime sama teekonna kolme tunniga nagu nüüdki, aga me ei tajunud pimeduses kiirust ega näinud ümbritsevat loodust.

Päeval selgus, et asi kisub kohati väga ohtlikuks. Mägedes on bussi kiirust raske hinnata. Saab vaid arvata, kas kiirus on teeoludele sobiv või mitte. Kuna kolme tunni jooksul möödus meie bussist vaid üks maastikuauto ja seegi ühe tõusu lõpus, kus raske bussi kiirus oli väike, siis tähendab see, et teised liiklejad olid meist aeglasemad.

Kohati palju aeglasemad, sest bussijuht tegi kümneid ja kümneid möödasõite kiirusel, mida ei söandaks mõistlik juht teha ka tasasel maal.

Mägiteel pole pikki sirgeid. On tõusud ja langused, mille lõpetavad äkilised kurved. Seepärast sattus meie buss mitmel korral vastassuunavööndis kokku teiste autodega, sest ruumi ohutuks möödasõiduks lihtsalt polnud.

Sellistel juhtudel lasi bussijuht närviliselt signaali, et sõiduk, millest möödusime, võtaks hoo maha. Muidu poleks ta jõudnud bussi enda rajale tagasi keerata ja oleks toimunud laupkokkupõrge.

Ju mägedes see toimib, sest tõepoolest pidurdasid autod, millest möödusime. Aga kujutate ette bussitäit Euroopa ja Aasia turiste, kes kõigile neile napikatele kaasa elasid… Vaikides. Võimalik, et osa palvetades.

Turvavöö tõestas end

Olime Liisuga kogu reisil kõikides autodes ja bussides ainukesed, kes kinnitasid turvavöö. Kui maasturiga Ušba mäe jalamile ronisime, selgitas autojuht, et seal ei maksa turvavööd kinnitada.

Kuna sõita tuli otse järskude mäeveergude äärel, võis juhtuda, et auto hakkab vajuma ja võib kuristikku kukkuda. Nagu meil jääteel – kui on vaja kiiresti autost lahkuda, siis tuleb igaks juhuks turvavöö lahti hoida, et saaks kiiremini välja.

Ušba jalamil oli see mõistetav, sest seal oli kiirus vaid mõni kilomeeter tunnis. Aga Mestiast Zugdidisse sõites olid hoopis teised ohud.

Facebooki-video bussisõidust mägedes:

Peamine oht oli see, et sõidame mõne vastutuleva autoga kokku või kellelegi tagant sisse. Kõige tõenäolisem stsenaarium oli aga lehmaga kohtumine. Kuna lehmi oli teel palju ja nad ilmusid maanteele näiteks kurve tagant, kui juhil polnud enam aega reageerida, siis oli just turvavöö see, mis oleks bussis lendamise ära hoidnud.

Seepärast kinnitasime turvavöö. Kui olime oma sakslannast tuttavale Frankale vihjanud, et ka tema võiks turvavöö kinnitada, tegigi ta seda. Ja õigesti tegi.

Kihutasime mägiteest alla, buss keeras pisut vasakule ja sisenes kottpimedasse tunnelisse, mis viis läbi mäe. Sekund hiljem paiskusid kõik reisijad ettepoole – juht püüdis bussi äkiliselt peatada, aga selleks oli hilja. Kostus tugev mütsatus.

Nii, nüüd ajasime inimese alla, oli esimene mõte. Või lehma.

Buss sai pidama alles mitmekümne meetri pärast. Lükkasin akna lahti ja vaatasin taha. Teel lebas lehm. Vaevalt, et ta sellest laksust ellu jäi. Tema ümber oli veel kolm või neli veist. Veider, kuidas me neid ei tabanud. Ju astusid nad teele pärast bussi möödumist.

Vahetult pärast õnnetust filmitud Facebooki-video:

“Sõitke edasi,” soovitas Franka. Tal võis õigus olla. Pimedas tunnelis seistes võisid ereda valguse käest meie järel tunnelisse sisenevad autod järgemööda meile tagant sisse sõita. Jätkasime sõitu. Tunnelist väljudes tegi juht peatuse ja vaatas vigastused üle.

Jäime Liisuga teisele seisukohale – oleks pidanud bussi kaugemale ajama, võimalikult tee äärde parkima, tuled süütama ja siis lehma laiba tee pealt ära korjama. Oli suur tõenäosus, et keegi põrutab sellele uuesti otsa. Tunnelis on pime ja keegi seal tuledega ei sõida. Tunneli lõpus paistab valgus ja selle poole orienteerutakse. Seepärast oli raske näha ka teel lebavat lehma ning uus õnnetus oli sellesse stsenaariumisse juba sisse kirjutatud.

Kõik bussis olnud eurooplased kinnitasid turvavöö. Vaid kaks hiinlast, kes otse meie ees istusid, ei hakanud end sellega vaevama. Lõpuks üks neist mõistis, mis turvavööde roll on, kui olime napilt järjekordsest kokkupõrkest pääsenud.

Peatusime teeäärse kemmergu juures. Astusin välja, et uurida bussi vigastusi.

“Kuidas see võimalik on, mitte ühtegi kriimu?” küsisin bussijuhilt.

“Hästi läks – lehm oli teel külili ja sõitsime temast üle,” lausus ta.

Tõsi, buss tõusid kokkupõrke ajal pisut õhku.

Naine, kes meiega bussis sõitis, toetas end vastu teepiiret. Ta vaatas ühte punkti ja tundus, et hakkab kohe oksendama.

Lootsime kõik, et mäed lõppeks ja jõuaksime sirgele ning tasasele teele. Või siis mitte…

Facebooki-video sellest, kui kiiresti buss mägedest alla jõudes sõitis:

Oli vale arvata, et sirgel ja tasasel teel sõidab bussijuht mõistlikult. Teda jättis kokkupõrge lehmaga täiesti ükskõikseks ja mägedest alla jõudes tõstis ta kiirust bussi võimete piirini.

Ometi olid endiselt teel lehmad, oli äkkpidurdusi, nappe möödasõite.

Kui peatusime Zugdidi vaksali ees, väljusid kõik reisijad. Enamik pidi sama bussiga edasi Kutaisisse sõitma ja kannatama veel kolm-neli tundi. Meil oli rongipilet Tbilisisse.

Vaid paar inimest otsustas sama bussiga teed jätkata. Bussijuht küll lubas sõita aeglasemalt, aga seda ei uskunud keegi. Suurem osa rahvast ostis rongipileti otse Tbilisisse, kuhu nad läbi Kutaisi tegelikult ka teel olid.

Tbilisi nelja vaguniga rongi esimene vagun oli reisijaid täis, ülejäänud kolm tühjad. Ei hingelistki. Aga millegipärast ei lubanud reisisaatjad kellelgi tühjades vagunites istuda. Ka mitte sealseid WC-sid kasutada.

Vagun haises õrnalt uriini ja kopituse järele. Pimeduses peatusime Tbilisi raudteejaamas. Fin.

Jaga seda postitust

1 kommentaar

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata. Nõutud väljade juures on märge *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

Vasta: *

Kaotatud salasõna

Registreeri