Jaga seda postitust

REISIBLOGI: Imedemaa Gruusia – esimene kogemus

Millegipärast tundub, et pooled eestlased on Gruusias käinud ja pooled – kui Gruusiasse-sõit peaks jutuks tulema – ohkavad unistavad: ammu olen mõelnud ja väga tahaks minna.

Viimaste hulka kuulusin minagi. Gruusia maa ja inimeste olemuses on midagi sellist, mis teeb selle kaugeks imedemaaks. On palju meeldivaid stereotüüpe, mis võivad pärit olla mõnest lapsepõlve muinasjuturaamatust või ammu nähtud filmist. Kinžalle kandvad vuntsidega mehed joovad härjasarvest veini, laulavad mitmehäälselt ja löövad hulljulgeid võtteid kasutades tantsu. Pikkade mustade patsidega kaunid naised pesevad karge veega mägiojas pesu, küngastel seisavad iidsete kloostrite või väikeste kirikute varemed, orud on kaetud viinamarjataimedega…

Ja on tänapäevaseid stereotüüpe, mis pigem meeldivad ei ole ning mille sisu on meieni jõudnud telerist või ajakirjandusest. Abhaasia konflikt, sõda, vastuoluline president Mihheil Saakašvili, korruptsioon…

Ju on Gruusias seda kõike, aga mõistlikes kogustes ja hajuvalt muude asjade sees. Jõudsime eile Tbilisisse, et oma muinasjuturaamat Gruusiast läbi lugeda.

Video Gruusia-reisi esimesest päevas:

Odava hinna kaasmõjud

Tallinnast Tbilisisse viis Turkish Airlines ligi 280 euro eest (edasi-tagasi pilet), mis oli kõige mõistlikum hind, mille umbes kuu enne lendu leidsin. Öine vahepeatus Istanbulis tegi reisi alguse küll väsitavaks, aga see on hind, mida tuleb odava pileti eest maksta. “Hind” oli ligi üheksatunnine tühi puhkus ülerahvastatud Istanbuli lennuväljal.

Pikad vahemaandumised võivad olla vahel mõistlikud. Kui lennukipiletit otsides on lühikese ja pika vahemaandumise hinnavahe nii umbes saja euro kandis, siis maksab vast võtta odavam pilet ja kannatada ebamugavused ära. Kui hinnavahe on väiksem ja valida on näiteks üheksatunnise või kahetunnise vahemaandumise vahel, siis võiks valida viimase variandi.

IMG_2852

Eks hinnatundlikkus ja ebamugavuse talumine ole igaühel erinev. Kuidas seda ikka hinnata, kui palju maksab kolm või neli tundi kipakal lennujaamatoolil nihelemine, püüdes ümbritsevas siginas-saginas uinuda. Või seista WC-järjekorras, jalad ristis, ja oodata, millal sajad palvetamiseks valmistuvad muslimid tualetis enda pesemise lõpetavad.

IMG_2856

Nii on – pole parata. Lennujaamades saavad kokku eri rahvaste kultuurid. Mõni peab seda talumatuks, mõni kogemuseks, mis teebki reisist “reisi”. Klišeelikult väljendudes ei tähenda ju reis kohalejõudmist, vaid kulgemist. Kohalolek on tore, aga kõik, mis jääb sinna vahele, võiks olla elamuslik.

IMG_2847

Niisiis veetsime elukaaslase Liisuga Istanbuli lennujaamas aega elamuslikult, süües liiga kallist toitu, magades liiga kitsastel pinkidel, õppides Aafrika mandrilt pärit muslimitelt palvetamis- ja hügieenikombeid.

Lennujaama mugavuse proovikivi – magamine

Magamisega on enamikus lennujaamades probleeme. Istanbuli lennujaama selles osas, kus meie olime, olid õnneks mõistlikud pingid.

“Mõistlik” tähendab seda, et istekohtade vahel ei ole käetugesid ning kui ruum pole ülerahvastatud, saab end pikali heita. Kui lennuväravast hakkab mõni lend väljuma, saabub kohale ka rahvas ja tuleb end istukile ajada või otsida järgmine lennuvärav, kust on äsja lend väljunud ja rahvast pole.

Üheksatunnise öö jooksul sai sel moel päris mitmes väravas käidud. Öösel segab seda rändmagamist veel ka see, et koristajad tahavad vahepeal tööd teha. Selleks suletakse istumisala ja paar-kolm inimest hakkavad toimetama.

IMG_2848

Koristamine Türgi moodi

Türgi kombe kohaselt võtab see aega tunde. Kõigepealt on vaja omavahel pikalt vaielda, kes mida teeb, kuigi kohe algusest on selge, et kolmest töötajast üks on n-ö töödejuhataja, kes käsutab, istub, lehitseb nutitelefoni, kärgib kahe ülejäänud töötaja kallal, laeb telefoni, istub veel… Ja teised on töölised, kellest tegelikult ainult üks teeb tööd.

Teine töötaja on mees, kes justkui teeb midagi, aga ei tee mitte midagi. Ta juhendab kolmandat töötajat ja pildistab teda nutitelefoniga, veab tolmuimeja juhet ja sätib seda ümber, teeb nutitelefoniga veel pilte ja istub, et siis saada “ülemuselt” pragada.

Kolmas töötaja saab kõikilt pragada, sest ilmselt teeb “esimese” ja “teise” arvates kõike valesti. Ta on närviline, kõnnib vahepeal minema, tuleb tagasi ja pika vinnaga hakkab lõpuks tööle. Seda jäädvustab “teine töötaja” nutitelefoniga.

Nende kolme töötaja vahe on see, et “esimene” ja “teine” on mehed, aga “kolmas” naine. Kuna mehed midagi ei tee, siis kulub naisel üksinda rabades umbes 150-ruutmeetrise ala puhastamiseks mitu tundi, mis tähendab, et mingi teine ala on ülerahvastatud.

Saime siiski üheksa tunni jooksul isegi paar tundi magatud. Õhus olles lisandus veel tunnike katkendlikku und ning hommikul, pool tundi enne lubatud aega maandus lennuk Tbilisis.

Kuna see on mu esimene Gruusia-külastus, siis seisnes minu ettekujutus Gruusiast klišeedel, sõprade kirjeldustel, raamatutel ja televisioonil. Ootasin külalislahket maad, kus loodus on kaunis, aga riik ise veel natuke ligadi-logadi.

Esimese päeva järel tundub, et just seda saingi. On räämas nõuka-aega, koledat korterelamu-arhitektuuri, mõnusat hoolimatust, iidseid hooneid, võrratut loodust ja külalislahkust (mis tuleb siiski välja teenida).

Lennujaamas võttis meid vastu tagurpidi nokamütsiga nooruk, kes hoidis silti “Ivar”. Tema pikad juuksed, tugevad kulmud ja näojooned ei reetnud kuidagi, kas ta on poiss või tüdruk. Ta võis olla mõlemad.

Kuigi Liis on nüüdseks kindel, et ta on poiss, olen mina teise päeva hommikuks kindel, et ta on tüdruk. Millel pole muigudi mingit tähtsust, sest ta on tore ja sõbralik, räägib puhtalt inglise keelt ja vajadusel pisut vene keelt.

Ka tema vanus on veel lahtine. Vanust aitab ehk kirjeldada nüanss, et kui kinkisin talle tahvli Kalevi šokolaadi, tänas ta viisakalt, aga šokolaad ei tekitanud temas mingisugust nähtavat huvi. Justkui on laps, aga natuke ei ole ka.

200-aastane külalistemaja

Lennujaamas oli ta vastas koos vanaisaga, kelle juures elame. Meie kolmekorruseline maja asub vanalinnas kõrgel künkal, jõest õhulennul paari saja meetri kaugusel, kuhu on kuulsate väävlisaunade juurest peaaegu kilomeeter astuda. Ja see astumine on vaevarikas, sest tänavad on munakivisillutisega ja tõusevad käänuliselt järsu nurga all. Võtab võhmale.

IMG_2871

Meie maja on 200-aastane. Seesuguseid on siin kandis palju. Naabruses on üks samalaadne, mille koospüsimise võti on ilmselgelt võluvõti, mis on ära visatud. Nii viltust ja hapralt koos püsivat maja polegi ma näinud, aga see püsib ja inimesed elavad sees.

IMG_2870

Meie elamine on palju kobedam, aga siiski arhailine. Maja ees on väike hoov, mille kohal kasvavad viinamarjad – praegu peaaegu valmis. Kitsad nagisevad trepid viivad kõrgemate korruste verandadele, mille tagasihoidlikult nikerdatud vanadelt alustaladelt koorub valge värv. Kaunis. Pererahvas elab viimasel, kolmandal korrusel.

IMG_2868

Tuba koos köögi ja duširuumiga on vaat et nelja tärni hotellitoa vääriline. Puhas, hästi remonditud, avar. Uks avaneb verandale, millelt on vaade mägisele vanalinnale. Ja kõik see maksab 23 eurot öö (koos Airbnb ja koristustasuga).

IMG_2867

Peremees on natuke tõreda olemusega vanem härra, aga pooletunnise vestluse järel kadus ta tuppa ja naases oma aias kasvavatest viinamarjadest valmistatud koduveiniga – sõbrustamine võtab gruusia mehel natuke aega.

IMG_2866

Eile restaureeris ta hiliste tundideni hoovis mööblit (täna kl 11 alustas uuesti), samal ajal kui abikaasa pesu pesi ja kolmanda korruse aknalt märgi rõivaid hoovi tõmmatud nööridele riputas. Lapselapsi on neil vist kaks, vähemalt nii palju läks täna hommikul neid kooli.

IMG_2862

Perenaisega saime kiiremini sõpradeks. Inglise keelt kumbki neist ei räägi, aga seda lõbusam on mul nendega vene keelt meelde tuletada ning sinna vahele tahtmatult inglisekeelseid väljendeid pista – vahel lihtsalt ei tule mõni sõna meelde, aga aju asendab unustatud sõna automaatselt asesõnaga teisest keelest.

IMG_2860

Gruusiinlaste lahkus on suur, aga tundub, et selle leidmine võtab aega. Vähemalt restoranis. Eileõhtune kogemus Tbilisi väidetavalt kõige paremast rahvusrestoranist andis küll suurepärase hinkali-elamuse, aga teenindajatel oli kas halb päev või väga halb päev. Kui küsisin kohvile piima, mühatas meesteenindaja seesuguse näoga, mis ütles: mine poodi! Ja keeras demonstratiivselt selja. Piima ta ei toonudki.

Arvet ootasime pool tundi. Kui seda lõpuks ise küsima läksin, siis ootasin veel kümme minutit. Ühtegi sõna teenindaja ei rääkinud, ei tulnud palun’it ega aitäh’i. Aga toit oli hea.

Tegime eile kiire tuuri Tbilisi vanalinnas. Sooja on siin 30 kraadi ringis ja jalutamine võtab parasjagu läbi. Vaadata on aga palju. Väikestele ja mõnusalt räämas tänavatele palju ei jõunud, aga küll jõuab lähipäevil. Lühikest ülevaadet Tbilisi vanalinna nii-öelda turistialalt saab vaadata videost.

Jaga seda postitust

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata. Nõutud väljade juures on märge *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

Vasta: *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Kaotatud salasõna

Registreeri