Jaga seda postitust

REISIBLOGI: Kohtumine maailmakuulsate kunstnike, hommikuse konjaki ja Dumas’ romaanide miljööga

Reisiportaali Gruusia avastamine jätkub Tbilisis, mis peidab võluvaid inimesi ja erakordseid paiku. Aga enne väike kõrvalehüpe Batumi, kuhu eile jõudsime. 

Hommikune konjak

Elgudža on nagu härg. Ta on halli peaga mürakas mees, kelle küünarnukid löövad vastu uksepiitu, kui ta tuppa siseneb – käed ei lähe lihtsalt kokku. Elgudža jässakat raami kaunistab ümmargune kõhupall.

„Kohe annan proovida,“ pobiseb ta mulle, ise hotelli vastuvõturuumis sinist särki triikides.

„Ei-ei, kell pole veel kümmegi, proovin hiljem,“ püüan end välja vabandada.

Võlukapp, kus vee- ja limonaadipudelites on vaid Vein ja tšatša.

Ilma asjata sorkisin. Fuajees on klaasustega kapp, mis on ääreni täis väikseid ja suuri Borjomi ning Coca-Cola pudeleid. Coca-Colast saan aru, et see paistab punakas, aga rubiinpunast Borjomit pole ma varem näinud.

Mõni pudel on täis ka läbipaistvat vedelikku, aga kahtlustan, et see kapp pole üldse karastusjookide hoiukoht.

Pildistan. See tõmbaski Elgudža tähelepanu.

Selles kapis pole tilkagi vett või Coca-Colat. Kõik pudelid on täis kas koduveini või tšatšat.

Astun verandale ja jään vastasmaja värvikaid rõdusid vaatlema. Kortermaajade rõdud on siin erilised. Neilt leiduvast saaks kosmoselaeva kokku panna.

Ja muidugi on seal pesu – kilomeetrite viisi rõdult majade või puuokste vahele nöörile kuivama tõmmatud pesu.

„Nuh.“

Elgudža seisab, käes plastpudel pruuni vedelikuga.

„Nuh, proovi!“

„Ausalt, selleks on vara, ma ainult nuusutan.“

„No mis sa nuusutad, ma valan ainult pisut korgi sisse,“ teatab Elgudža ja on juba korgi täis valanud.

Eh, nu davai…“ löön käega ja joon korgi tühjaks.

Kange ja magus jook jalutab nagu liivapaberist sussides kurgust alla.

„Ohoh, väga maitsev!“

Elgudža ei vasta midagi, aga muigab vaevumärgatavalt.

Seisame mõne minuti vaikides.

„Ise tegin, selline karamelline,“ ütleb eakas mees.

„Hästi tegid,“ poetan vastu.

Kahe maja vahelt paistab merelt roostetanud kerega naftatanker.

Tankeri kerele on kirjutatud „Waikiki“.

Seisame endiselt vaikides. Hommikune aeg, jutt veel ei jookse, kuigi jutuvedelik hakkab vaikselt mõjuma.

Täna ei saa ma kuidagi vastata „ei“, kui keegi küsib, kas olen hommikuse konjakijoomise maha jätnud. Homme proovin uuesti – mitte konjakit, aga hommikust Elgudžaga kohtumist nii, et ma tema veinitööstuse vastu huvi ei tunne ja piirdun ainult tervitusega.

Eile. Tbilisi

Kui kuskil on troopilised taimed, siis ei saa mu elukaaslane Liis neist mööda minna. Tbilisi tänavail kasvab igasugust eksootikat ja Liisu sõrmed tõmbuvad nagu magnetiga nende lehtede või tüve külge.

„Kui sa peaksid tahtma mind stiilselt tappa, siis selle taimega,“ näitab ta üht põõsast, mis olevat hirmus mürgine.

Jätan meelde.

„See on …,“ uurib ta järgmist suurelehelist taime ja ütleb selle nime, aga unustan selle kohe.

Selge, et meid ootab ees Tbilisi botaanikaaia külastus. See laiub 161 hektaril Tibilisi vanalinna naabruses künkal. Aeda on esimest korda kirjeldatud juba 1671. aastal.

Seisame keskpäeval köisraudtee sissepääsu ja piletikassa ees, et sõita trossi otsas kõikuvas kabiinis künka otsa, kust pääseb botaanikaaeda. Jala ei jõua minna, sest 30-kraadises kuumuses järsust mäest üles ronimine tundub nagu kõrbes maratoni jooksmine.

Järjekord väänleb mitukümmend meetrit terava päikese käes.

Otsustame, et tuleme õhtul, kui päike madalal ja rahvast vähem.

Kuula naist

Tbilisit läbiva Kura jõe kaldal seisavad lõbusõidupaadid, mis turistidele tuure teevad.

„29 lari,“ teatab kaldal seisva kohviku töötaja, kui küsin jõetuuri hinna kohta.

Palju. Ligi 10 eurot pooletunnise sõidu eest on palju.

Jalutame järgmise ujuvkai juurde.

„25 lari,“ ütleb sealne teenindaja.

Majad Tbilisi jõkke langevatel kaljudel. F: Ivar Soopan

Seda on kah palju, aga tundub, et valikut pole. Liis leiab, et see on asjatu kulutus, aga kuna vajan video jaoks kaadreid jõkke langevatest kaljudest ja nende harjale toetuvatest majadest, võtame pakkumise vastu.

F: Ivar Soopan

Meie ees istub paar, kes terve tee iseennast filmib. Pool tundi järjest, vaid mõne pausiga. Kaljud ja kaldapealne ei huvita neid raasugi. 50-larine selfie.

Tegelikult ei kesta reis poolt tundigi. Pole teab mis mõistlik kulutus ja kõike nähtut oleks saanud ka kaldalt filmida.

Tuleb ikka naist kuulata. Kuulen, kuidas Liis ütleb „ma ju rääkisin…“, aga pole kindel, kas kujutasin seda ette või ta nii laususki.

Maailmakuulus kunst käeulatuses – vist

Sammume moodsama Tbilisi linnaosa poole, aga enne leiame eest vaikse, puhta ja väga ilusa kandi. Üksikud tänavakohvikud ja paljud väikesed veinipoed kutsuvad kitsa tänava ääres jalga puhkama.

F: Ivar Soopan

6. sajandist pärit pisikese pühakoja juures istub tänavakohvikus üleni mustas kirikuõpetaja ja loeb mobiilist uudiseid. Tema kõrval seisab tühi lapsevanker.

F: Ivar Soopan

„Kas need on teie maalid?“ küsin naiselt, kelle selja taga müüril on kümneid väikseid kunstiteoseid. Mõni naivistlik, mõni picassolik, mõni monet’lik, mõni… Mõni on päris ilus.

„See on tuntud kunstnik, minu poeg,“ lausub pingilt püsti tõusev naine. „Kogu Euroopas on tema näitused – Saksamaal ja…“

„Kas tõesti?“

„Nojaa! Töödest on ju näha! On ju?“ ütleb ta toonil, mis paneb mind hetkeks häbi tundma, et ma ei tunne ära maailmatasemel kunsti.

Tõsi, tunnen ära paljud maailmakuulsad kunstnikud, kes naise poja maalide käekirjast välja joonistuvad.

Hoian selle mõtte enda teada. Müüridel on palju maale, mis on hea käega tehtud ja neist õhkub ka gruusia hinge. Neist kumab küll läbi maailmakuulsate meistrite pintslitõmbeid, aga tööd on siiski omapärased.

Kunstniku ema ja vuntsidega mehe portree. F: Ivar Soopan

Silm jääb ühele hiigelvuntsidega mehe portreele.

„See on 180 lari, aga annan teile 150 lariga,“ lausub kunstniku ema.

„Kunsti ostmisega on nii, et pean naise käest luba küsima,“ teatan muiates.

„Aga kus ta on?“

„Näete, seal,“ viipan tänavakohviku poole.

Naine naeratab arusaadavalt.

„Jah, minge küsige,“ lisab ta.

Näitan Liisule videokaamerast filmitud lõiku vuntsidega mehest oranžil taustal. Saan teada, et meie kodusse see ei sobi. Võimalik, et Liis seda ei öelnud, aga kuulen seda siiski.

David Badzagua. Jätan naise öeldud nime meelde ja otsin hiljem veebist, kas tõesti on tegu tuntud gruusia maalijaga, kellel on näitused üle Euroopa. Saksamaal ja…

Ma ei tea, kas see kunstimüüja oli David Badzagua ema ja kas need maalid olid David Badzagua tehtud, aga David Badzagua on tõepoolest tuntud gruusia kunstnik. Võimalik, et mees teeb raha teenimiseks ka väiksemõõtmelisi „turistipilte“. Tema avalikus portfoolios küll seesuguseid ei leidu, aga mine tea…

Külmkapimagneteid ja linnasiluettidega kruuse ma reisidelt ei osta. Võimalusel kohalikku kunsti küll. 50 eurot maksnud vuntsidega mehe maal jääb igatahes hingele kripeldama. Aga no kui ta meie kodu seinale ei sobi, siis nii on. Naistega reisil ei vaielda ja kogemused on näidanud, et tavaliselt on neil ka õigus olnud.

Kui soovid, siis saad

Aga see ei tähenda, et kunst su juurde tulemata jääb, kui ta väga tahab tulla. Jalutame mõned sajad meetrid ja keerame viisakaks restaureeritud hoonetega tänavalt vaat et kokkukukkumise äärel majade vahele.

This slideshow requires JavaScript.

Tänav on kitsas ja päikesekiired murduvad katuseäärtel. On mõnus vari.

Avatud uksest paistavad seintel maalid. Liis teeb äkilise peatuse ja astub sammu tagasi. Pole kahtlustki, et seinalt paistis talle maal, mis sobib meie koju. Ma ei vaidle vastu.

Olen neid maale kusagil näinud. Võimalik, et taas on tegu väga tuntud gruusia kunstnikuga, kelle teosed on vallutanud Euroopa, aga pigem kahtlustan, et kunstnikku on vallutanud maailmakuulsate kolleegide käekiri.

Väikeses ruumis, mille seinad on täis suuri maale ja laud täis väiksemaid, seisab erkpunaste lokkis juuste ja ümmarguste prillidega naine, kes on meid nähes lausa õnnelik.

„Kunstnikku ennast siin ei ole, olen tema õde,“ ütleb ta.

F: Ivar Soopan

Nii Liisu kui ka minu pilk jääb kohe ühele suurele maalile. See ei ole olemuselt teab mis originaalne, aga siiski. Kompa on paigas, selles on midagi muhedalt vaimukat, samas tõsist ja paljuütlevat.

„Kas neid maale saab ka osta?“

„Ikka saab, aga ainult see pole müügis,“ ütleb kunstniku õde.

Mille üle on isegi heameel, sest tundub, et seda maali peab ka kunstnik ise heaks ja meie kunstimeel pole päris puusse.

„Aga siin on sama maali väike variant,“ lippab naine seina juurde, kus on viis-kuus väikest teost. Selgub, et enamikust suurtest teostest on kunstnik teinud väikesed variandid.

Leiame sealt ka sama maali „sugulase“, mis on sarnase käekirja ja värvilahendusega. Vaatame Liisuga üksteisele otsa – need tahavad väga meie koju tulla.

Ja siis leiame veel ühe härga kallistava alasti naise maali, mis tahab ka kaasa tulla. Sellel on nii-öelda nimi küljes – teame juba, kellele maali kingime.

Vaidlust pole – maalid sõidavad Eestisse. Ja lisaks veel üks, mille südamest õnnelik ja vaat et kallistama hakkav kunstniku õde meile kingib.

Ta pistab kotti visiitkaardi kunstniku nimega. Kirjutan selle otsingumootorisse. Ups – Temuri Kuliani on Gruusias tuntud kunstnik, ja kui tal pole nimekaimu, siis on ta ka filmirežissöör.

Temuri Kuliani (Georgian painter)

Tema Facebooki-lehelt vaatavad vastu samad maalid, mida meiegi nägime. See pilku püüdnud teos mõtliku naisega kannab nime „Ära jutusta!“.

Kuliani töödes on tõepoolest maailmakuulsate kunstnike tunnetust, aga samas on need üdini gruusialikud. Ma ei tea, mis see „gruusialik“ tegelikult tähendab, aga vahel on nii, et seletada ei oska, aga sa tead, et see on nii. Nii on.

Tänav nagu romaan

Lahkume südamliku naise juurest ja jalutame piirkonna poole, mida pisut kardan. On isegi tunne, et mu jalad tõrguvad. Mulle ei meeldi Stalini-aegsed prospektid nagu Rustaveli, mille hiigelmõõtmetes, paleesid meenutavad majad tahavad sulle peale langeda. Tohutu lai tee tuhandete autodega… Äkää!

Rustaveli tänav. F: Ivar Soopan

F: Ivar Soopan

Kannatasin küll selle lõputuna tundunud teekonna ära, aga ilmselt aitas sellele kaasa üks kitsas tänav, mille enne läbisime. See jookseb paralleelselt Puškiniga ning jõuab välja Vabaduse väljakule.

F: Ivar Soopan

Selles tänavas on kadunud hiilguse, hipiliku hooletuse, minnalaskmise, täitumata ja täitunud unistuste lõhna. Nimi räägib enda eest – Alexandre Dumas.

F: Ivar Soopan

Ma poleks ilmselt kulmugi kergitanud, kui seal oleks kidural hobusel vastu ratsutanud kikkis vuntsidega D’Artagnan ja poleks möödudes meile uhkelt pilkugi heitnud. Mis peakski, kui ta on teel musketäri-staatuse poole…

Aeg sellel tänaval seisab ja minevik on olevik.

Väikeste aknaruutudega maja uksest väljub pruuni karvaga koer, kes lippab sihikindlalt otsejoones meie suunas, peatub siis, vaatab meid, haugatab, keerab otsa ringi ja jookseb sama sihikindlalt vastassuunas. Hetke pärast on ta kadunud.

Möödub minut, kui samast majast astub välja patsiga mees, kes on nähvitsa kaenlasse haaranud. Nad astuvad koos kaugusse, koera rippuvad tagakäpad teevad mehe sammude rütmis vinkadi-vonkadi.

F: Ivar Soopan

Kõrgete tarade tagant paistavad lagunevad verandad, mis on üleni kaetud viinamarjaväetitega. Uksed on viltu, majadelt on krohv kohati maha langenud, seintel on kunagiste plakatite liimijäljed, lõhnab kõdu järele. Pesu kiigub nööridel ja sahiseb õrnas tuules koos viinamarjalehtedega.

F: Ivar Soopan

Istume Dumas’l tänavarestorani. Neid on seal ainult üks, kohe tänava lõpus paremat kätt.

Kuna kõik on niigi hästi, siis ei morjenda mind absoluutselt kõige halvem õlu, mida olen eales joonud.

Valetan – 2005. või 2006. aastal sain Damaskuses halvemat, aga see oli juba nii halb, et oli hea.

Joon sooja, ilma gaasita hapu vedeliku virisemata ära. Ilmselt sellepärast, et kõrvallauas istub eakas vuntsidega härra, kes paistab olevat restorani omanik.

F: Ivar Soopan

Tbilisis jalutamisele kulub viis tundi. Kui jõuame köisraudtee väravasse, on piimhape jalgades ja jõud otsas.

„Jätaks täna botaanikaaeda minemata?“ teen Liisule ettepaneku.

Järgneb väike paus.

„Nojah,“ vastab ta moel, milles on peidus pikem lause, mis kõlab: „Eks ma seda kartsin jah“.

Jalutame koju, milleni viib piklike, libedaks lihvitud munakividega kaetud äkiliselt tõusev tänav.

Ees on ootamas Must meri, Batumi, mägikülad, veinimõisad… ja Tbilisi botaanikaaed. Kunagi hiljem.

Aga praegu oleme juba Batumis Elgudža juures. Kuidas me siia jõudsime ja mida eest leidsime, mis asjaoludel meie armeenlasest taksojuht Erika Salumäega on kohtunud ja tema vana treeningvarustust kasutanud, milline on Batumi ilmselt ägedaim baar, kas Musta mere vesi kannab ja paljust muust saab lugeda järgmisest postitusest.

Reisiblogi esimest osa saab lugeda siit.

Eile avaldatud video samadest paikadest, milles tänases postituses juttu on:

Jaga seda postitust

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata. Nõutud väljade juures on märge *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

Vasta: *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Kaotatud salasõna

Registreeri