Jaga seda postitust

REISIBLOGI: Rongireis läbi Gruusia Musta mere äärde, kus on kõik nii viljakas, et isegi naised jäävad rasedaks

Tbilisist Batumi on pikk tee, aga selle tasub ette võtta, sest Batumi on omamoodi maru koht. Kõrghooajal vene ja ukraina turistidest pungil kuurort, aga praegusel ajal väga rahulik. 

Loe Reisiportaali blogi esimesi osi siit

Naabermaja ees seisab kunagi beež olnud, nüüd kirjeldamatut värvi Žiguli. Lühikest kasvu vanem mees tervitab. Verandal seisab tema proua ja jälgib, kui mees kotid pagasiruumi tõstab. Justkui kontrolliks, kas mees saab hakkama. Saab. Naine naeratab lahkumise märgiks. Sõidame vaksalisse.

Kell on 7.10.

Rongiga reisimine on mõnus, aga alatihti jääb puudu infost, sest kõik riigid ei ole nii veebikesksed kui Eesti. Eelmisel õhtul nägime külalistemaja omaniku Nataliaga kõvasti vaeva, et saaks rongipiletid ostetud. Gruusia Raudtee internetilehekülg võimaldab seda teha, aga kui kohti mõnes reisijateklassis ei ole, annab lehekülg lihtsalt veateate ja arusaamatu selgituse.

„Object reference not set to an instance of an object,“ loeb Natalia otsingu peale ette tulevat teksti ja vaatab mulle otsa.

„Saad sa aru, mida selle lausega üldse öelda tahetakse?“ küsib ta.

Natalia on 19 aastat Ameerika Ühendriikides elanud ja räägib soravalt inglise keelt. Mõtlesin, et minu keeleoskus veab mind alt, aga tundub, et tema oma ka. Võimalik, et selle lause mõtles välja jurist.

Tekib uus küsimus: milline on Gruusia rongides eri klasside mugavused? Selle kohta pole vähimatki teavet. On teada vaid fakt, mis julgustab – Gruusias sõidavad Stadleri moodsad rongid.

Milline vahe on aga 1., 2. ja äriklassil, see ei selgu.

  1. ja 2. klassi juures on sulgudes märgitud „modern“. Äriklassil ei ole. Äriklass pole siis kaasaegne ja mugav?

Mis tähendab Gruusias „modern“? Kas seda, et rongil on kellad ja viled, aknad on pestud, iste on lai, jalaruumi on piisavalt või ka seda, et istmed käivad alla, et saaks magada, vagunis on WC ja wifi, rongis on restoranivagun…

  1. ja 2. klassi mugavuste vahe ei pruugi üldse suur olla, aga hinnavahe seda on. Äkki ei tasugi 1. klassi piletit osta?
  2. klassis maksab viietunni sõit Tbilisist Batumi 25 lari (8,5€), 1. klassis 61 (20€) ja äriklassipilet on lausa 100 lari (34€).

See on oluline teave – kui tuleb maksta 34 eurot, siis tahaks teada, kas mugavuste vahe 1. ja 2. Klassis on selline, et see kaalub kulutuse üles.

Null infot. Grusiinlanne Natalia ka ei tea sellest midagi.

Meid päästab see, et äriklassi piletid on otsas ehk siis leheküljele ilmub „error“ ja filosoofiliselt sügav lause „Object reference not set to an instance of an object“.

Valime igaks juhuks keskmise variandi ja 61-larised piletid.

Nüüd on vaja veel leida takso, mis meid hommikul vaksalisse viiks. Kella seitsme ajal pole see üldse lihtne, aga Natalia naabrimees lubab meid ära visata, kuna sõidab niikuinii sel ajal tööle.

Nüüd siis loksumegi vaksali poole. Liis küsib: „Kas need autoistmed olidki vanasti sellised?“

Meie Žiguli vanust on raske määrata ja eks ta ole vatti saanud. Mu tagumikumälu ei anna mulle esimese hooga mingeid vihjeid, kas Žiguli tagumised istmed olid tõesti ka paari aastakümne eest seesuguselt sissevajunud. Aukudes lööb kondise taguotsa vastu põhja kuhugi kardaani kõrvale.

Autojuht lööb kolm korda risti ette. Kulgeme mõistliku kiirusega, peatume punase tule ees. Kõrvalt kihutab mööda BMW.

„No kuhu sul kiiret on, tolvan?“ sajatab juht.

Liigume taas ja taas teeb juht kolm korda ristimärki. Nüüd alles märkan, et risti lööb ta ette alati siis, kui kirikule läheneme. See juhtub veel ka kolmandat korda.

Vaksal. Suur vaksal. Betooni ja klaasi on kõik kohad täis.

„Kas te teate, kas Batumi rongis restoranivagun on?“ küsin pirukakioski leti ees. Kuna ees on viis tundi sõitu, oleks hea teada, kas osta süüa-juua kaasa või mitte.

Minu kõrval seisev naine teeb paljuütlevat puhisevat häält ja osatab: „Restoranivagun?! Gruusia rongis?! Pfffff…“

Tema häälest kostuv hinnang kohalikule raudteele on grotseskselt ühemõtteline.

Selge värk. See teave paneb natuke muretsema ka rongi 1. klassi mugavuste pärast. Ostame juustupirukaid ja võileibu ning juua ja suundume perroonile.

Tbilisi Batumi rong

F: Ivar Soopan

Nelja vaguniga rong näeb välja vinks-vonks. Kahe korrusega, aknast paistavad mugavad istmed. Viimase, meie vaguni saatja on noor naine, kombekad sinised vormirõivad seljas, pilotka peas.

Väljatrükitud pileteid meil ei ole ja pole ka vaja, sest vagunisaatja tunnistab mobiilist nähtava kviitungi tõeseks. Kohad on küll nr 50 ja 59 ehk siis vaguni teise korruse eri nurkades, aga Gruusias piletinumbreid ei vaadata – istu kuhu tahad.

Istmed on väga mugavad ja laiad. Isegi pisut saab neid liigutada, nii et seljatugi liigub taha ja istme esimese osa üles. Tekib väike nurk, mis võimaldab mingil määral keha ära petta ja öelda talle, et nüüd võid proovida uinuda.

Akendest mööduvad räämas hooned, eemalt paistavad mäed, loodus on Tbilisi ümbruses pigem kõrbevärvides kui lopsakas. Aga mida rohkem Musta mere poole, sest rohelisemaks ja lopsakamaks aknatagune muutub.

Väiksed ilmetud majad, maisipõllud, väetid mägiojad, ehitustandrid, lehmad, mäed, tunnelid. Lihtne, eksootiline.

Ühes väikses linnas enne Batumit peatume. See on alati maru vaatepilt, kui suitsetamisvõimaluseta rong pärast pikka sõitu seisma jääb. Ainult kaheks minutiks.

Neli-viis meest ja naist on ukse peal valmis, sigaretid ja välgumihklid näpu vahel tulistamisvalmis. Samal hetkel kui uksed avanevad, teevad tulemasinad krõks-krõks-krõks. Suitsetajad ei taha kaotada sekunditki. Kõik nad on nagu vaakumpumbad, mis imevad sigaretti napi kahe minuti jooksul niipalju kui suudavad. Vaguni ukse ees on tihe suitsupilv.

Vile, vagunisaatja lipulehvitus, konid lendavad kaarega perroonile, asume teele.

Musta meri on nagu viirastuslik ilmutus. Äkki on silmapiir hägusalt helesinine, kaldaäär on täis erkrohelisi ronitaimi. Sõidame otse mere kaldal, all, vaid paarikümne meetri kaugusel on vesi. Kallas on täis peenikesi kive. Siin-seal suplevad inimesed.

Batumi äärelinna majad on vist jäänud täpselt nii nagu need 1950-ndatel aastatel ehitati. Või 1960-ndatel, võta sa kinni. Pesu, pesu, pesu – kõikjal on rõdudel ja nööril pesu.

Mida lähemalt linnale, seda ilusamaks muutub loodus. Subtroopika. Ees seisab sudus Batumi linna kõrghoonetega siluett.

Kohtumine Erika Salumäe kunagise kolleegiga

„Kas teil korterit on vaja?“ hõikavad juba eemalt kaks naist ühest suust. Ilmselt on nad rivaalid, sest mõlemad on nagu välk mu juures. „Ilus korter otse kesklinnas, ainult 50 lari,“ vuristab üks naistest.

„Meil on juba elukoht olemas.“

Naised tormavad järgmiste turistide juurde.

„Taksot?“

Raputan tõmmudele meestele.

Meie eest peatub takso, millest väljuvad turistid. „Kas te sõidate tagasi Batumisse?“ küsin juhilt.

„Loomulikult, 10 larit,“ teatab tugeva kehaehitusega mees.

„Olete Ukrainast või Venemaalt,“ pärib ta sõidu ajal.

„Eestist.“

„Eestist? Aga teil pole üldse eesti aktsenti?“ teatab mees.

„Tõsiselt!? See pole nüüd küll võimalik,“ ütlen talle naerdes. Räägin vene keelt väga harva ja see ei saa kindlasti tõsi olla.

Aktsendiga on selline lugu, et kui olen mõnda riiki kauaks jäänud, siis jääb külge kohalik aktsent. Näiteks Indias hakkan teisel nädalal rääkima inglise keelt nagu sealsed inimesed. Teate seda pudikeelset ümmargust inglise keele hääldust, millest on raske aru saada? No vaat see jääbki külge.

Gruusias olen alles neljandat päeva, aga endale tundub, et kohati räägin vene keelt nagu grusiin. Kui kujutate ette anekdooti rääkivat grusiini („dorogoi, derži arbuz…“), siis see ongi see ilus aktsent, mis vahel sisse lipsab.

Aga noh, ega taksojuht oskagi ilmselt aktsenti hinnata, sest ta on ise armeenlane ja raiub vene keelt ka omamoodi.

„Ma olen Jerevanist,“ lausub ta. „Eestis olen kaks korda võistlustel käinud.“

„Mis sporti tegite?“

„Jalgratast sõitsin. Trekil.“

Pärast pausi ta jätkab. „Aga kas sa sellist naist tead nagu Erika Salumäe?“

„Noo, muidugi tean! Erika on…“

„…Erika on maailmameister,“ lõpetab taksojuht mu lause.

„…ja veel olümipavõitja,“ lisan vahele, aga sellest ei tee mees välja. „Kuidas te Erika Salumäed teate?“

„Me käisime Baltikumis võistlemas ja treeninglaagrites. Vilniuses ja Riias ja Tallinnas. Tallinnas olime kahel korral,“ räägib ta. „Ükskord, kui ta oli maailmameistriks tulnud, andis ta kogu oma kasutatud varustuse meile.“

Ta ütleb seda toonil, mis ei jäta kahtlust, et see oli 1980-ndate lõpus midagi väga erakordset.

Erika Salumäe tuli maailmameistriks aastail 1987. ja 1989. Ju siis oli tema spordivarustus võrreldes armeenlaste omaga moodne ja jättis hea mälestuse.

„Teie elu oli üldse vene ajal teistmoodi,“ jätkab taksojuht.

„Nojah, me oleme Soome naabrid, olime natuke läänemeelsemad.“

Taksojuht noogutab. „Riias oli palju venelasi ja seal rääkisid kõik vene keelt, aga teil ei tahtnud keegi vene keeles rääkida,“ meenutab ta muiates. „Täitsa teine maailm oli, ei saanud teiste liiduvabariikidega võrreldagi.“

Vaatan paberkaardilt, kus me asume. Batumi sisse sõites on merekaldal mitu maamärki – Tšatša torn, mille kellaseierid näitavad kogu aeg, et kell on kaheksa läbi, ja natuke eemal ümmarguse kupliga kõrge vaatetorn. Meie elukoht ongi seal üle tee.

Aga takso kimab omasoodu. Muudkui kaugemale ja kaugemale ja juht muudkui räägib ja tutvustab, mis hooned kõik teele jäävad.

„Kas me mitte mööda ei sõitnud?“

„Ei, natuke maad on veel,“ ütleb juht. „Näete, siin delfinaarium…“

“Natuke maad” saab läbi ja mees peatab auto tänavanurgal.

No vot, prijehali!“ sõnab ta rahulolevalt.

„Eee… see on nüüd küll täitsa vale koht,“ pobisen tagasihoidlikult.

„Kuidas vale? Melikišvili tänav.“

„Jah, aga me tahtsime Melošvilisse, sõitsime sellest mööda.“

„Näita!“ Juht vaatab mu kaarti. „Oota, ma küsin.“

Ta astub autost välja tänava ääres seisvate meeste juurde. Minuti pärast on ta tagasi ja ütleb naerdes: „No muidugi, te tahtsite Melošvili tänavale. Ma mõtlesin, et Melikišvilisse.“

„Nojah.“

Kuigi näitasin kaardil täpse koha, kuhu meil vaja jõuda on, ei öelnud kaart taksojuhile ilmselt midagi. Või oli põhjus muus, näiteks selles…

„Tead, ma ei näe hästi,“ ütleb mees pisut vabandaval toonil.

„Pole lugu, saimegi linna näha.“

Meie hotell või külalistemaja või kuidas seda ka nimetatakse, on üks eriline moodustis. Sissepääs on kortermaja tagauksest hoovist, mis näeb välja nagu üks ehe veneaegne tagahoov välja peab nägema. Nodi täis rõdud, kuivav pesu, põõsa varjus pingid, millel istuvad mehed või tädid.

Möödume autost, mille katusel lösutab hall kass, käpp põsakil. Ta tõstab korra pilgu ja ütleb venitades: „Aaa-võõõõ-kto?“ Või siis ei ütle.

Viljakas Elgudža

Hotelli jõudmiseks tuleb trampida kolmandale korrusele, kus on vastuvõtutuba. Maja üks osa on tavaline elamu kohalike elanike korteritega ja teine osa hotell. Veider, aga okei. Kuna turismi kõrghooaeg on läbi, siis leiaks siit igal sammul elamiskoha ja ilmselt odavamalt kui meie maksame. Aga pole hullu, sest seegi on juba odav – 23 eurot öö. Batumi on kallis linn ja tavaliselt siin nii lihtsalt peavarju ei leia.

Jõuame õhtul linnast hotelli. Fuajees istub Elgudža, hotellipidaja isa. (Loe temast ka eelmisest postitusest.) Ta on pisut suurustava jutuga mees, aga muidu sõbralik ja muhe vana.

„Tere!“ hõikab ta. Laua ümber istuvad veel kaks meest ja kaks naist. „Kust te pärit olete?“

„Eestist.“

„Hohoooo! Viva Russia, viva Georgia, viva Estonia!“ hüüatab ta valjult üle ruumi, endal rusikas käsi pea kohale tõstetud.

Kujutan juba ette, et selle mehega saab siin nalja.

„Viige asjad ära ja tulge siia, pakun teile koduveini,“ teeb Elgudža ettepaneku.

Teadagi. Olen sõpradelt grusiinide kommete ja külalislahkuse kohta üsna värvikaid lugusid kuulnud. See ei ole mu esimene plaan hakata kohe saabudes vene-gruusia seltskonnas vastu ööd koduveini jooma, kuid võtan pakkumise viisakalt vastu. Äkki solvuvad.

Minu saabudes on üks vene meestest juba koduveiniga tutvust teinud. Ilmselt mitte hetk tagasi.

„Mu parim sõber elab Tartus,“ teatab ta. „Kõike parem! Nagu üldse läbi aegade kõige parem.“

„Jah, Tartu on ilus kohta,“ vastan eestlaslikult sisukalt ja pikalt.

„Hullult tahaks Tartusse minna, sõber kogu aeg kutsub, aga pole jõudnud. Tallinnasse pole ka jõudnud. Üldse pole Eestisse jõudnud,“ jutustab ta.

Ta haarab oma naisel ümbert kaela ja suudleb teda põsele, püüdes ise samal ajal rääkida.

„Meil on kolm last – kolm poega,“ ütleb ta. „Ma olen nii õnnelik! Olen nii õnnelik, et meil on kolm poega, aga tead…“

Ta neelatab ja hoiab pead naise pea vastas. Naine vaatab mulle mehe kaisust sellise näoga otsa, mida ei saa kirjeldada.

Mees jätkab: „Tead, ma tahaks tütart ka. On ju, me tahame tütart ka?“

Naine pööritab silmi ja ei ütle midagi. Neil on vist see teema kodus läbi arutamata.

„Vaat kui saaks veel tütre ka, siis oleksin veel õnnelikum!“ lõpetab mees õnnevalemi tutvustamise.

Elgudžat ei tundu see huvitavat. Ta valab mulle teeklaasi silmini koduveini täis ja võtab jutuotsa üle.

„Batumi on nii viljakas koht, et siin läheb kõik kasvama, mis maha kukub,“ jutustab Elgudža muiates. „Ükskord kõndisin rannas ja seal olid noored poolpaljad neiud. Nad tulid mulle vastu ja siis ütlesin neile, et tüdrukud – ärge jumala eest lähemale tulge! Viis meetrit peab vahet jääma. Tüdrukud ei saanud aru, mis lahti on. Seletasin siis, et mul pole vanast peast – pensionär, nagu ma olen – seda jama kaela vaja, et hakkan tervele kambale tüdrukutele alimente maksma. Mina neid lapsi ülal pidada ei jõua. Viis meetrit on piir, lähemal jääte kõik rasedaks! Vaat nii viljakas on Batumi.“

Naerame.

Lähen rõdule. Kolme poja isa ja Elgudža tulevad ka.

“Ära eilse pärast pahanda,” ütleb vene mees Elgudžal kaela ümbert kinni haarates. “No olin natuke purjus ja läks käest ära. Ma muidu mingi paha mees ei ole, lihtsalt purjus olin.”

Elgudža ei ütle sõnagi, vaid puhub suitsu üle rõduääre öhe.

Ei taha teada, mis siin eile juhtus. Igaks juhuks jätan hüvasti ja kobin magama.

Jaga seda postitust

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata. Nõutud väljade juures on märge *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

Vasta: *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Kaotatud salasõna

Registreeri