Jaga seda postitust

REISIBLOGI: Väikeste lastega Bulgaarias – kas tasus minna ja kuidas meil läks

Kirjutasin hiljuti meie pere kevadisest reisist Küprosele – miks lapsega just sinna lendasime, kuidas seal perepuhkust veeta, mis majutust ja rendiautofirmat valida jms. Septembri alguses sättisime uuesti teele, aga seekord valisime paketireisi ning kambas oli ka sõprade pere. 

Miks Bulgaaria?

Nagu Küprose puhul, nii olid ka nüüd samad kaalumiskohad: lennureis ei tohiks olla liiga pikk, kliima peaks võimaldama ujumas käia, hinnad võiks olla vähemalt Eesti tasemel või odavamad, üldine elulaad perereisiks sobiv. 

Bulgaaria oli üks valikuvõimalus juba märtsikuus reisi planeerides, aga mul on Bulgaaria suhtes mõned allergilised nähud. See riik on tugevalt Venemaa mõjusfääris, Bulgaaria majanduses on palju vene raha, mis pole kõige puhtam.

Bulgaaria on odav sihtkoht. Seal on kõrghooajal väga palju vene turiste, kuritegevus ei ole just kõige madalam, mis ei tähenda, et sellega peaks kokku puutuma. Ehk siis nn maffiat turist vaevalt et kohtab, aga mind häirib teadmine, et jätan oma raha inimestele, kes elavad endiselt reeglite järgi, mis kehtisid meil 1990-ndate alguses. 

Ometi valisime Bulgaaria, seekord paketireisina. Oma sõna oli öelda ka sõpradel, kelle peres on kaks last. Novatoursi viimase hetke pakkumised olid jaburalt odavad, lennureis kestab ainult kaks tundi ja 40 minutit, kliima on hea, rannas asuv hotell tundus korralik ja lastele sobiv. Nii see valik tuli. 

Kokkuvõttes jäime rahule, kuigi mõned asjad häirisid, aga sellest allpool täpsemalt. 

Mitmendal rasedusnädalal enam lennata ei tohi?

Nüüd on õige koht rääkida ära üks päris oluline reisieelne seik. Nimelt olenes meie reisileminek sellest, millised on Novatoursi lennupartneri Smartlynxi reeglid lapseootel reisijate kohta.

Lennufirmadel võivad nõuded erineda. Nii Novatoursi kui ka Smartlynxi infotelefonilt saime teada, et lendamise piir on 32. rasedusnädal. See tähendas, et meie reisil on kriips peal. Üks reisijaist oli sellest piirist üle. 

Samas enamik lennufirmasid lubab pardale kuni 36. rasedusnädalani, kui kaasas on arsti kinnitus, et lennata tohib. Seepärast ei tahtnud uskuda, et Smartlynxil teisiti on.

Sukeldusime Smartlynxi veebilehele ja selgus, et info on kahetine. Veebilehe ühes sektsioonis öeldi, et piir on 32 ja teises, et piir on 36 nädalat. 

Novatoursist kinnitati nii telefoni teel kui ka meilitsi, et piir on ikkagi 32. Tõestuseks saadeti link Smartlynxi reisijateveo tingimustega. 

Ometi oli Smartlynxi lehel ka teine eraldi tekst lapseootel reisijate kohta ja seal oli piiriks 36 nädalat. 

Helistasime Lätti Smartlynxi kontorisse. Kui olime oma loo ära rääkinud, selgus, et Smartlynx ei teadnudki, et neil on kodulehel vastuoluline teave. Lõpuks kinnitati meile, et õige on 36 ja nad teevad veebilehel kohe paranduse ning kustutavad reisitingimustest märke, nagu ei lastaks naisi pärast 32. rasedusnädalat lennata.

Meie jaoks sai teema lõpetatud, aga kurb selle asja juures on see, et võib-olla on kellelgi varasemalt seetõttu reisiplaanid katki jäänud. Igatahes nüüd on asi selge ja ka Novatours kinnitas, et nüüdsest jagatakse lapseootel naistele õiget infot.

Fotol parem kui tegelikkuses

Kuna tegime reisiotsuse viimasel hetkel, siis oli see ka viimase hetke pakkumise reis. Valisime Sunny Beachi kuurorti. Meie perele (kolm inimest) oli nädalase paketi hind 750 eurot. Hotelliks oli Avliga. Omaette hoovi, kolme väikse basseiniga, keskmise suurusega kolme tärni hotell paarisaja meetri kaugusel rannast. 

Fotodelt tundus kõik parem kui reaalsuses. Novatoursi ja ka Booking.comi lehel olid reisi broneerides hotelli hoovist täiesti teistsugused fotod kui see paik tänavu septembris välja nägi (Booking.comis on nüüd need fotod vahetatud värskete vastu, aga Novatoursis on endiselt vanad).

Ma ei tea, mis aastal need fotod tehtud olid, aga praeguseks oli sealt kadunud igasugune kõrghaljastus ja uhked hekid. Kõrgetest puudest olid alles vaid kaks, mõnusana paistnud lasteväljakust oli alles üks pisike liumägi, polnud pargipinke, minigolfiväljakut – kõike seda, mis on Novatoursi fotodel.

Väliala osas võiks Novatours vanad fotod välja vahetada. Meie näiteks tegime hotellivaliku just nimelt hooviala põhjal, sest see tundus Avligas teistest variantidest lastele kõige sobivam. Kohapeal me seda idülli eest ei leidnud. 

See ei tähenda, et hotell ja hoov oleksid halvad olnud. Ei. Lapsed said basseini ümber toimetada, lastebassein oli neile suplemiseks sobiv ja mõned korrad lustisid nad ka liumäel, kuigi selle konstruktsioonist turritasid välja teravad poldid ning murdunud lauajupid, nii et tuli silma peal hoida, et laps end ei vigastaks. 

Aga muidu oli Avliga lihtne kolme tärni hotell. Pisut kulunud, ent kindlasti hinda väärt, eriti madalhooaja hinda.

Hinnas oli ka hommiku- ja õhtusöök. Lastega reisides on hea, kui mõni toidukord on kindel ja pole vaja söögikohta otsida. 

See osutus heaks valikuks, sest rootsi laud oli ootamatult külluslik. Ja mis peamine – iga päev see varieerus, kuigi mingi aja pärast jõudis otsaga tagasi algusse, mis oli okei. Suurem osa söögist oli maitsev. 

Miinus – suitsetamine

Lastega restorani verandal olles häiris see, et paljud teised külastajad suitsetasid ja eraldi suitsuvaba ala ei olnud. Ju siis oli seal mõeldud nii, et mittesuitsetajad võivad siseruumes olla, kui suitsetamine häirib. Pole kõige parem lahendus.

Kummist palmidega rannakohvik Sunny Beachil.

Üks kümmekonna sakslasega seltskond ei lahkunud nädala jooksul vist kordagi verandalt. Vähemalt mina ei näinud neid kuskil mujal kui laua taga õlut joomas ja suitsetamas. Hommikust hilisõhtuni. Õhtusöögi sees oli ka tasuta kohalik õlu ja vein, ju see oli taganttõukav jõud hoida end alkoholikraanide lähedal. 

Suitsetamine on üks märksõna, mis reisil silma jäi. Sunny Beachi rannaliiv oli täis konisid. Neid oli väga palju. Muidu puhas liiv, aga kõikjal konid. 

Kahjuks on mu poeg aru saanud, et konid pole midagi halba, neid tuleb liiva seest korjata ja vahel isegi suhu panna. Vastik mõelda… Pidevalt tuli silma peal hoida, et ta seda ei teeks. 

Kui pooleteiseaastane laps näeb enda ümber pidevalt suitsetavaid täiskasvanuid, kes sigaretti suhu panevad, siis ilmselt arvab ta, et ka tema võib seda teha. Lapsed õpivad täiskasvanuilt. Kuidagi ei suutnud talle selgeks teha, miks see vale on. Ei saa sirmi ümbritseva elu ja lapse vahele tõmmata.

Õnneks oli rannas ka muud teha. Musta mere vesi oli soe. Tundus ka puhas. Lastel oli möllamist ja rõõmu palju. Lained olid parajalt kõrged. 

Tasuta ja tasuline rannaala

Suurema osa Sunny Beachist on hõivanud tasulised rannaalad, kus tuleb lamamistooli ja päikesevarju eest maksta soolast hinda – kui õigesti mäletan, siis maksis nii üks kui ka teine 7 leevi (u 3,5 eurot), neid sai rentida eraldi. Nende vahelt leiab ka piisavalt tasuta alasid. Need ongi kõige populaarsemad rannaalad, sest vähesed tahavad maksta lamamise eest.

Varju ja tooli sealt küll ei saa, aga sai ka ilma hakkama. Kaitsev päikesekreem peale ja kannatas olla. Kui läks liiale, sai minna hotelli basseini äärde varju alla. 

Septembri algus on Sunny Beachil juba madalhooaeg, aga ma ei kujuta ette, mis toimub seal veel kõrghooajal. Lai rannapromenaad oli septembris kogu päeva ja muidugi õhtul nii paksult rahvast täis, et liikuda oli raske. Samamoodi tasuta rannaala. 

Pidutsemiskuurort

Kuurort kogumina on selline, mis ajab rahuliku puhkuse otsija sealt pigem eemale. Kunstlik moodustis peaaegu ilma kohalike elaniketa. Kes otsib peomeeleolu, siis seda kõike muidugi leiab.

Eakas tantsulõvi Sunny Beachi promenaadil.

Sunny Beach on tüüpiline turistilõks ja rannaala ei erine mitte millegi poolest näiteks mõne Kagu-Aasia riigi kuurortist. Kõik kohad on täis odavat kaupa, mis iga mõnekümne meetri järel uues kaupluses või müügiletil kordub. Ehk siis täisvereline kuurort, mis on orienteeritud pigem väherahakale turistile. 

Kuigi nii Sunny Beach, Kuldsed Liivad kui ka teised Bulgaaria kuurortid on pidevalt rahvast pilgeni täis, siis paneb imestama, miks sellest tohutust turismikäibest jõuab nii vähe riigi üldisesse heaollu. See tulu läheb kuhugi kõrvale. Kui meie räägime Eestis üha kasvavast turismitulust ja et see on umbes 8 protsenti meie SKP-st, siis seal peaks see olema tohutult palju suurem. Riik on aga vaene. Kahju.

Sunny Beachi promenaad on rahvarohke ja lapsega tuleb olla ettevaatlik. Lapsed võivad kogemata kellelegi ette jääda või ette joosta. Mitte ainult lapsed – ka täiskasvanud, sest elektrirataste ja -tõukside ajastul sööstab neid alalõpmata eest ja tagant ilma suuremat heli tegemata mööda. Eri elektrisõidukeid on Sunny Beachil väga palju. Kõige popimad on kolmerattalised elektrisõidukid, millel saab püsti seista või istuda.

Lastega võib käia veel lõbustuspargis, mis on promenaadi ääres, aga üldiselt ammendab promenaadi melu end kiiresti, kui tralli peal väljas ei olda. 

Meie ühe päeva ringsõidu marsruut:

Mõnus Nesebar

Siis ongi paras aeg ringi sõita. Paar tänavat promenaadist sisemaa poole on lai põhitänav, mis viib linnast välja. Liinibussid liiguvad tihedasti ja on odavad. Samuti mööduvad bussipeatusest tasuta minibussid näiteks veeparkidesse või kaameliparki. Välimuse järgi tunneb need ära, tavaliselt on neil suured kirjad või pildid peal. 

Meie käisime pisut Sunny Beachist eemale jäävas kaamelipargis. Ei midagi erilist, aga lapsed saavad seal porganitega kaameleid, eesleid ja küülikuid toita, paar tiiru ka kaameli seljas sõita. Kohapeal on puhvet söögi-joogiga.

Kaamelipargis sai loomadele porgandit sööta.

Kuigi kaamelipargi veebilehe slogan ütleb “all day fun“, siis tervet päeva pole seal midagi teha. Pargis kulub maksimum tund aega. Sama väikebuss viib täistundidel reisijad Sunny Beachile tasuta tagasi.

Bussiga tasub kindlasti sõita Nesebari. Umbes 15 minutit sõita. Pileteid müüakse bussis, kus liigub kontrolör ja hoolitseb selle eest, et kõik saaks pileti ostetud.

Nesebar.

Nesebar on iidne linn, mille parim osa on teega ühendatud poolsaarel, kuigi Nesebari nime kannab palju suurem ala. 

Nesebaris nägin reisi ajal esimest korda midagi ajaloolist ja väärtuslikku. Nesebar on hoopis teistsugune kui Sunny Beach. Hoolitsetud, puhas, ilus. Muidugi turistikas, aga veetlev ja ajaloolise väärtusega. Kaunid vaated merele, puhta veega rand (kohati kivine, aga kivid on kaetud pehmete taimedega), palju kohvikuid ja suveniiripoode. Ja väga head söögikohad. 

Nesebari rand.

Meie käisime kohas nimega Familia Fish & Grill. Jahisadama juures kolme korruse peale jaotunud terrassidega mõnus ja kodune restoran. Sisse pääseb nii sisemaa kui ka mere poolt. Sõime nelja sorti mereande ja kõik olid suurepärased. Lastele on Familias eraldi suur mängutuba, mis on turvalisem ja parema üldmuljega kui samalaadsed Sunny Beachi rannarestoranides. 

Sunny Beachil on seesuguseid mängualasid paljudes rannakohvikutes. Kui sul on laps näpu otsas, siis kliente meelitavad sisseviskajad tavaliselt mainivad, et nende juures saab rahulikult lapse mängima jätta.

Seda muidugi teha ei maksa, sest mänguplatsid pole kindlalt piiratud või teab mis vägevad mängumaad. Üldjuhul on need üsna kasimata, määrdunud plastist kunstmurugaja ühe-kahe väikse plastikust liumäe või laguneva majakesega, mida ümbritseb põlvest madalam plastikust aed. Kui väga rahvarohkes paigas laps sealt minema jalutab, siis ei kujuta ette, kuidas teda üles leida. 

Mitte üheski Sunny Beachi seesuguses restoranis ei märganud ka seda, et mõni töötaja oleks kas või poole silmaga lastealal silma peal hoidnud või üldse hoolinud, mis seal toimub. Oma last peabki lapsevanem ise jälgima, aga need mängualad olid justkui meelega kõige kaugemasse nurka peidetud, et jumala eest keegi ei näeks, mida laps seal teeb või kas ta üldse seal on. Pigem olid need tehtud selleks, et saaks öelda, et need on tehtud ja saaks öelda, et “meil on peresõbralik restoran”.

Nesebari Familia Fish & Grillis suhtuti lastesse palju paremini ja kogu personal oli tunduvalt sõbralikum kui kõigis Sunny Beachi kohvikutes kokku. Võimalik, et Sunny Beachil ongi tipphooaja lõpus teenindajad väsinud ja neil on klientidest “savi”, aga Nesebaris seda väsimust ei märganud. 

Nesebaris olid kõikjal seinad ja puud täis kleebitud mälestuseteateid – inimesed andsid teada, et kunagi ammu lahkus mõni nende lähedane.

Sunny Beachilt Nesebari ja tagasi saab sõita ka väikse ratastel turistirongiga, aga seda me ei proovinud, sest rong sõidab väga aeglaselt, ukerdab promenaadil turistide vahel. 

Tagasisõiduks valisime hoopis laeva, mis teeb ringi ümber poolsaare, võtab madalikust möödumiseks sisse väikse kaare ja randub Sunny Beachi keskpaigas kai ääres. Lastele on see mõnus ja paraja pikkusega reis. Kestis umbes pool tundi. 

Kuurortist minema

Minul jooksis Sunny Beachil kolmandaks päevaks juhe kokku, aga lastele oli seal olemas see, mille järele tulime – meeldiv ilm, soe vesi nii rannas kui ka basseinis. Arvan, et kui järgnevad read kirjutaks mu poeg, siis tema kiidaks eelnevat ja nuriseks selle üle, mis ees ootas. Kellelegi ei meeldiks turvatoolis tundide viisi ringi sõita. Lapsele ei paku see midagi, aga seda me just plaanisime. 

Hakkasime ringi vaatama, et leida hea rendiauto, mis mahutaks seitset inimest. Tähtis oli, et autosse saaks tellida kolm laste turvatooli. 

Nagu karta oli, sai see esimeses rendifirmas takistuseks. 6+1 kohaga auto leidmine polnud keeruline, aga toole polnud. Ka teises firmas teatati, et toole pole lootustki leida. Kolmandas anti lootust, et toolid leiab, aga teenuse hind oli liiga kõrge. 

Huvitav, miks üldse e-asjaajamisega harjunud eestlane on nii rumal, et läheb Bulgaariasse ja hakkab rendifirmat otsima tänavalt? Ma ei tea, miks ma seda tegin. Ju olin reklaami ohver, sest tänavatel on rendifirmade reklaamid ja kontorid ning ju siis see sisendab, et lihtsam on võtta auto neist, mitte otsida internetist. 

Vale puha. Tänavalt võttes on auto kallim ja asjaajamine palju tüütum. Olin kolmes kontoris mõttetult aega raisanud. 

Läksin Crowni veebilehele, täitsin tellimislehe tühjad väljad ja saatsin tellimuse ära. Kulus paar minutit. 

Peaaegu kohe sain telefonikõne. Helistati Crownist ja räägiti üle, kust auto kätte saan koos kõigi kolme turvatooliga. Küsiti, kas 8-kohaline Mercedese minibuss sobib ja aidaa. Probleemivaba teenus. Hommikul jalutasin kohale, maksin tagatisraha ja sõitsin hotelli ette, et meie reisikamp peale võtta. Auto tagastamine oli sama sujuv.

Meil oli ees reis mägedesse Brashlyani külla ja Sozopoli, mis on veel üks Bulgaaria kuurort. Sunny Beachiga võrreldes palju lahedam.

Brashlyan on Sunny Beachist 100 km kaugusel. Teekond sinna on mõnus ja parajalt lühike. Brashlyan on Bulgaaria ajalugu hästi illustreeriv küla, kus on väga vanad traditsioonilised majad. Majade ehitusaeg jääb vahemikku 17.-19. sajand. See on Türgi piiri lähedal ja tegelikult lausa piiritsoonis, mille kohta annavad maanteeäärsed sildid ka teada. Isegi miskit sorti piiripolitseid oli tee ääres näha. 

Brashlyan.

Külas elab mõnikümmend inimest, silma jäid vaid eakad naised. See on nii-öelda näidisküla, mis on natuke muuseum, natuke päris küla ja natuke turistilõks, aga arhitektuuri poolest ehe. 

Brashlyan.

Osa maju on täielikult lagunenud ja kadumisele määratud, paljud aga korras ning taastatud nii, et vana oleks vana ja uus selle seest väga välja ei paistaks. See ei ole Rocca al Mare vabaõhumuuseum. Inimesed elavad Brashlyanis ja mitte ainult kohalikud elanikud. 

Brashlyan.

Enamikku maju renditakse välja, et turistid saaksid maitse suhu, kuidas on elada näiteks 18. sajandil ehitatud hoones, aga kus on võimalik ka sooja duši all käia või telerit vaadata. 

Brashlyan.

Külas oli pisike muuseum, milles olid elavateks eksponaatideks kohalikud rahvarõivastest memmed, mõned vanad tööriistad, käsitööesemed ja kudumid. Jõudsime külla ajal, mil muuseumit hakati sulgema ja memmed jalutasid just laiali oma kodudesse. 

Brashlyani muuseum kohalike naistega.

Üldmulje külast oli hea ja tasus kohalesõitmist, sest vanad majad olid tõesti omanäolised ja ehedad. Ühes ülesvuntsitud hoones oli kohvik, aga süüa seal ei antud, sai ainult karastusjooke ja kohvi-teed. 

Brashlyanis.

Malko Tarnovo

Seepärast asusime mägises piirkonnas söögikoha otsinguile, mis kujunes keeruliseks. Kohalikud soovitasid sõita nii sinna kui ka tänna, aga kummaski ei olnud restorani. Lähima linna poole liikudes jäi teele Dokuzaki juga, mida turismibrošüürides soovitatakse. 

Dokuzaki juga

Juga on ehk palju öeldud, aga see oli päris ilus koht. Varjuline, vaikne kohake, mis sobiks pikniku pidamiseks. Seda üks kohalike seltskond seal ka tegi. 

Joa juurest mõne kilomeetri kaugusele jääb 2400 elanikuga Malko Tarnovo linn. Vaat seda linna soovitan küll külastada. Tore paik. 

Malko Tarnovos oli nii vana arhitektuuri kui ka mõnekümne aasta tagust kolestiili. Meil ei olnud kahjuks kaua aega linnaga tutvumiseks. Eesmärk oli lastel ja endal kõhud täis sööta. 

See polnudki nii lihtne. Linna keskväljaku ümbruses oli üks kohviku moodi pood, aga seal sooja toitu ei antud. Õues istusid mehed ja jõid õlut. 

Sadakond meetrit eemal oli teine välikohvikuga lokaal. Seal oli õlut joovaid mehi juba rohkem ja nende joobetase kõvasti suurem kui eelmises kohas. Teenindaja eitas, et neil süüa antakse ja asi ei olnud kindlasti selles, et Bulgaarias tähendab pearaputamine jaatust ning noogutamine eitust. Tundus, et Malko Tarnovos toitutakse alkoholist. 

Kohalikud soovitasid liikuda natuke edasi, kus pidavat olema restoran. Oligi. Nimeks Rai ehk Paradiis. 

Tore koht. Kui me seitsmekesi klaasidega kaitstud välikohviku peaaegu hõivatud laudadest mööda läksime, et siseruumi suure vaba laua taha istuda, kupatas restoraniomanik, kõvahäälne madam, meid tagasi. Ta käsutas eesruumis ühe suure laua taga istunud kaks kohalikku meest väiksema laua taha istuma.

Menüü oli lihtne. Supp, kebab, salat, friikartulid. Ilmselt pakuti seal muudel päevadel rohkemat, aga me olime Paradiisis vaiksel puhkepäeval. Kuna omanik inglise keelt ei rääkinud, tuli tõlkel appi üks kohalikest meestest. 

Supidega oli lihtne – üks supp on üks supp. Kebabiga nii lihtne ei olnud. Nimelt tähendas üks kebab mitte praadi (mida me eeldasime), kus sütel küpsetatud nn kotletid, kartulid ja salat, vaid üks kebab oligi see üks kotlet, pealegi pisike.

Seda saime teada muidugi alles siis, kui toit lauale toodi. See seletas ka ära omaniku pettunud näo, kui tellimust esitasime – nii suur seltskond ja sööb nii vähe. Pisut pettunud olime ka meie, kui toit lauale toodi – nii näljane seltskond, aga nii vähe toitu. Tegelikult saime kõhud enam-vähem täis, sest olime tellinud ka supi ja friikartulid.

Sozopol

Malko Tarnovo väärinuks pikka külastusaega, aga pidime lahkuma Sozopoli. Oli variant sõita otse mööda väiksemaid teid mere äärde ja sealt Sozopoli või minna juba tuldud teed tagasi ning siis teha väike sakk sisse. Valisime viimase variandi, sest polnud kindel, kui heas korras on tee, mille kohta meil andmeid ei olnud. 

Sozopol on hoopis teistsugune kuurort kui Sunny Beach. See on ikka linn, millel on pikk ajalugu, kus elavad inimesed, mitte ainult turistid. Kohe linna sissesõidul avastasime pisikese ranna, mis oli kõige mõnusam ujumiskoht üldse, mida Bulgaarias nägime. 

See jääb sissesõidul vasakut kätt ja on teelt nähtav. Soovitan kindlasti, eriti lastega. Seal oli korralik rannarestoran, korralikud tualetid ja duširuumid, poidega piiratud ala ja rahulik atmosfäär. Harjumatu oli, et meri oli peegelsile, kuna rand oli lahesoppi peidetud. 

Autoga on Sozopolis tülikas liikuda. Parkimiskohti leida on keeruline. Kõik tänavad nii rannapiirkonnas kui ka kaugemal olid täis pargitud. Väikestes kitsastes tänavates, kus elavad kohalikud, olid parkimiskohad vaid nende jaoks. Kui mõni koht oli vaba, siis oli seal auto numbriga märge. Täis olid pargitud ka paar maa-alust parklat, mida märkasime. Lõpuks leidsime keskusest eemal asuva tasulise ja valvatud parkla. 

Sozopoli rannapromenaad on muidugi ka turistikas, aga palju huvitavam kui Sunny Beachil. Söögikohad olid kvaliteetsemad, toit parem, mitmekesisem, värskem ja odavam. Palju rootsi laua stiilis kohti otse tänaval võtsid oma toiduvalikuga silme eest kirjuks. Kõikvõimalikud mereannid nii toorelt kui ka küpsetatult, lihatooted, supid, hautised, küpsetised. Teenindajad olid sõbralikud. 

Ma ei oska võrrelda Sozopoli ja Sunny Beachi hotelle ja nende hinda. Võib-olla on Sozopolis kallim elada, aga valiksin edaspidi iga kell Sozopoli. 

Kokkuvõtvalt – kui tahad perega kiiret puhkust ajal, mil Eestis on jahe ja sombune, siis Bulgaaria on täitsa mõistlik variant, aga Sunny Beach mingit erilist muljet ei jätnud ning pigem läheksin Sozopoli. Bulgaarias on vaatamist palju ja seekord ei näinud suurt midagi, kuna otsustasime, et võimaldame lastel pigem rannas lustida kui nendega ringi sõita. Kunagi võtame perega Bulgaaria uuesti ette, aga siis juba teistmoodi.

Jaga seda postitust

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata. Nõutud väljade juures on märge *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

Vasta: *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Kaotatud salasõna

Registreeri