Jaga seda postitust

REISIBLOGI: Vietnami minnes pane tähele neid asju – või siis ära pane, tore on ikka

Finnair alustas hiljuti otselende Helsingist Vietnamisse Hanoisse ja Ho Chi Minhi. Siin on mõned nõuanded, mis võivad Vietnamis reisides kasulikuks osutuda.

Helsingi on Aasiasse lendamiseks parim alguspunkt, seda enam, et Tallinnast saab lennata mugavalt paarikümne minutiga Vantaasse, mida peetakse üheks maailma parimaks lennujaamaks.

Proovisin ära, võtsin otselennu Ho Chi Minh Citysse. Vietnamis ei kohanud kedagi, kes oleks seda linna nii nimetanud ja seepärast kasutan ka siin edaspidi nime Saigon.

Con Soni saare kalakasvatused:

Internet

Kui reisil on oluline kasutada internetti ja helistada kohalikele numbritele, tasub osta kohalik kõnekaart. Saigoni lennujaamast väljudes on mobiilioperaatorite letid risti jalus ja kõnekaardi ostmise kiusatus suur.

Kõnni edasi – osta SIM-kaart linnast, sest sealt saad odavamalt. Hinnavahe võib olla mitmekordne.

Mul oli vaja kohe internetiühendust ja lasin Vietteli esindajal SIM-kaardi ära vahetada. Piiramatu mahuga kaart (sellist asja pole muidugi olemas, alati saabub mingil hetkel piir ette, nii ka minu puhul) maksis 390 000 dongi ehk ligi 15 eurot.

Kuna sõna „piiramatu“ on alati meeldiv ja 4G samuti, võtsin pakkumise vastu. Kõrval pakkusid teised operaatorid odavamaid variante, aga Viettel on Vietnami suurim operaator ja hea levi pidavat olema ka kõikjal maapiirkondades, mis oli mulle oluline. Teiste operaatorite puhul ei pruukivat ühendust kõikjal olla.

Ei tea, kuidas sellega tegelikult on, aga mobiililevi ja kiire netiühendus oli tõepoolest kõikjal olemas. Facebookis sai live-ülekandeid teha igas paigas, kuhu sattusin.

Nädalaga sai „piiramatu“ veebimaht siiski täis ja proovisin ära ka suuruselt kolmanda, Mobifone’i teenuse. Seegi oli väga hea ja samas poole odavam. Piiramatu netimaht (tegelikkuses 12 giga, mis on rohkem kui küll) ja kes teab kui palju kõneaega maksis 170 000 dongi ehk pisut üle 6 euro.

Vietnamis kõnekaardi ostmine on natuke tülikas ja võib operaatori esinduses võtta kaua aega. Kui sa ei viitsi vahel isegi kuni tund aega sellele kulutada, siis võid SIM-kaardi ära osta ka lennujaamas (nagu öeldud, võib see seal kallim olla kui linnast ostes).

Lepingu tegemiseks on vaja esitada pass ja täita ankeet. Asjaajamist võib segada see, et keegi ei oska võõrkeelt rääkida või siis räägivad teenindajad seda nii algeliselt, et kumbki ei saa teineteisest aru.

Aga pole hullu – terve kontori peale leitakse tavaliselt mõni teenindaja, kes midagi pursib. Iseasi, kas saad vietnamlaste hääldusest aru. See võtab natuke aega. On mõned inglisekeelsed sõnad, mida vietnamlased hääldavad omamoodi. Ka need, kes räägivad inglise keelt vabalt, muudavad sõnad nii-öelda endale sobivaks. Pika peale õpib need häälduserinevused ära.

Interneti-teema kokkuvõtteks – Vietnam on väga kõrgelt arenenud infotehnoloogiaga riik. Telefoni- ja veebiühendus on kõikjal, 4G levib peaaegu igal pool.

Can Tho linna lähistel riisipõllul:

Tsenseeritav Facebook

Samas tuleb tähele panna, et näiteks Facebooki kasutamine pole kommunistlikus riigis päris vaba. Facebook toimib, aga riik on pannud „filtrid“ vahele.

Kõik sinu enda tehtud postitused ei ilmu, nagu ei ilmu ka kõik sinu timeline’ile tehtud teiste inimeste postitused. Facebooki „Notifications‘i“ alt näed, et keegi on midagi postitanud, aga see ei avane ja jääbki kadunuks. Ka hiljem Vietnami levist lahkudes ei ilmu need välja. Tsensuur ei tähenda seda, et riik tsenseeriks mingi kindla sisuga postitusi. Ilmselt on tegu lihtsalt Facebooki kasutamist piirava „kammiga“, mille piide vahelt ei mahu kõik asjad läbi.

Peale Facebooki hoiavad Vietnami ametkonnad silma peal ka osal poliitilise sisuga veebilehtedel, aga turisti tegemisi see ei mõjuta.

Üldiselt on kõigis hotellides tasuta wifi. See ei pruugi olla kiire, aga see on olemas. Mina vajasin videofailide üleslaadimiseks kiiret ja mahupiiranguta ühendust ning seepärast jagasin arvutisse mobiilset ühendust. Hotelli wifiga hakkama ei saanud, aga niisama surfamiseks on selle kiirus tavaliselt piisav.

Rahavahetus

Eurosid Vietnami dongideks vahetades saad hoobilt miljonäriks. Kõige väiksem rahatäht on 1000 dongi, kuigi tegelikult kohtab ka 500-seid, aga seda üliharva.

Üks euro on ligi 27 000 dongi. Arvutamiseks tasub kasutada mobiiliäppi. Mina kasutan äppi „Valuta+“.

Reisile sättides tekib alatihti küsimus, kas vahetada juba Eestis eurod ümber, teha seda kohapeal või võtta välja kohapealsest sularahaautomaadist. Vietnami puhul on kõik need variandid laual, aga mõnda asja tuleb tähele panna.

Sularahaautomaate on Vietnamis piisavalt palju, aga osa neist võtavad teenustasu, mis on päris suur. Üldjuhul ilmub enne raha väljavõtmist automaadi ekraanile kiri, mis teavitab, kas teenustasu võetakse ja kui suur see on. Mõne panga automaat ei võta üldse vahendustasu. Lihtsalt proovi eri automaate ja saad teada, millisest raha võtta.

Sularaha saad vahetada pankades, mille kontoreid on linnades palju. Kas nende pakutav kurss on normaalne või mitte, sellest ei saanudki lõpuni aru.

Pangas raha vahetades pead aga arvestama, et suuri rahatähti ei pruugita vastu võtta. Näiteks uued 100-dollarised jäeti kahes pangakontoris vahetamata. Miks, see jäi segaseks. Samas läksin teise panka ja seal võeti 100-sed vastu.

Kui enam-vähem tead oma kulutusi, siis on kõige mõistlikum vahetada raha juba Eestis dongideks. Vähemalt osa.

Tavid pakub donge hea kursiga. Kui sa ei tea, palju raha kulub – mida pole kunagi võimalik täpselt ennustada –, siis pole ka see probleem, kui vahetad liiga palju. Kui hoiad Tavidi kviitungi alles, saad reisilt naastes dongid tagasi eurodeks vahetada, ja seda sama kursiga, millega vahetasid eurod dongideks.

Pangakaardiga makse toimib päris hästi. Väikestes poodides ja tänaval kaubeldes muidugi mitte, aga enamikus hotellides, suuremates kauplustes ja restoranides saab maksta.

Hotelli veebis näiteks Booking.com‘i kaudu broneerides tasub teada, et ära broneeri seda kohe pikaks ajaks. Kui tegu pole just ülimalt populaarse hotelliga, siis võid teha nii – broneeri üheks või kaheks päevaks ning kui see aeg saab läbi, ütle, et tahad veel hotelli jääda, aga mitte veebilehe kaudu broneerida. Nii võid saada järgmisteks päevadeks päris kopsaka allahindluse. Hotellid loovutavad teenust vahendavatele veebikeskkondadele üsna suuri summasid ja nad on valmis sulle selle võrra toa odavamalt andma, kui sa vahendajat ei kasuta.

Taksosõit

Taksode kohta jagatakse Vietnami-teemalistes foorumites kõiksugu infot. Räägitakse, kuidas piraattaksod kasutavad küll taksomeetreid, aga kruvivad neid sõidu ajal ja küsivad reisijalt sõidu lõppedes kosmilisi summasid, viivad meelega valesse kohta ja sõidavad siis õigesse paika, et rohkem raha saada.

Võimalik, aga mina ei kohanud ühtegi ebaeetilist taksojuhti, kui jätta arvestamata üks kord, mil taksojuht sõitis meelega sihtkohta suure kaarega.

Igaks juhuks tasub mobiilis kaardiäpist jälgida, kas taksojuht ikka võttis õige suuna ja sõidab otse sihtpunkti poole. Nii tuletasime ka meie oma taksojuhile viisakalt meelde, et elame nutiajastul ja seesugused pettemanöövrid on kaardi peal kenasti jälgitavad.

Enamikus taksodes on taksomeetrid ja sõidule kuluvad summat enne kokku ei lepita. Sõidu lõppedes saab küsida ka kviitungi.

Taksosõit maksab üldjuhul 10 000 dongi ehk umbes 37 senti kilomeeter.

Paadisõit Mekongi jõel:

Bussisõit

Bussiga reisimine on Vietnamis OK. Meie liikusime bussiga kahel korral Saigoni ja Can Tho vahel (u 160 km). Bussiga reisides on aga vaja paari asja tähele panna.

reisiblogi Vietnami

Nn ööbuss Saigonist Can Thosse. F: Ivar Soopan

Bussipileteid broneerivad ja müüvad paljud hotellid. See on väga mugav ja tasubki seda teenust kasutada. Info, mida hotell jagab, võib aga erineda reaalsusest.

Näiteks meie Saigoni hotelli töötaja ütles, et Can Thosse sõidab buss viis ja pool tundi, mis tundus hullumeelselt pika ajana. Kiiremaks sõiduks soovitas ta taksot. Võimalik, et ta suunas selle jutuga meid meelega takso peale, mille hind oli aga ligi 10 korda kõrgem bussipileti hinnast.

Sõit ööbussis Saigonist Can Thosse:

Tegelikkus oli selline, et buss sõitis koos pooletunnise vahepeatusega ainult natuke üle kolme tunni. Kui arvestada sõiduaja sisse ka Saigonis bussijaama minek ja Can Thos bussijaamast hotelli sõitmine, siis kulus ehk neli tundi, aga kindlasti mitte 5,5 tundi.

Hotelli teenust kasutades käib asi nii. Sulle tuleb järele takso, mis viib ühte väiksesse bussipeatusse, kust väljuvad mikrobussid viivad edasi suurde bussijaama.

See kõik on sujuv ja üldsegi mitte tülikas. Bussijaamas tavaliselt tuleb keegi juurde ja vaatab su piletit ning juhatab õige bussi peale.

Can Thosse jõudes tuli jälle juurde teenindaja, kes juhatas õige mikrobussi juurde. See viib kõik reisijad järgemööda nende soovitud punkti nagu sõidaks taksoga.

Hotellist ostetud pileti sees on kõik need teenused. Midagi kuskil eraldi maksma ei pea.

Bussipileti hind sõltub bussist. Saigonist Can Thosse minnes sõitsime nn ööbussiga. Need on bussid, milles on kahel korrusel horisontaalsed istmed, kus saab mugavalt magada. Istmeid saab ka püstisemaks sättida.

Pikkadel, üle 180 sentimeetristel inimestel võib aga selles bussis kitsaks minna, sest jalaruumi on vähe. Jalad on plastikust kapsli sees ja neid ei saa päris sirgeks sirutada, sest sein on ees.

Can Thost tagasi tulles oli tavaline buss ja seegi oli mugav ning puhas.

Liiklus

Vietnami liiklus on parempoolne ja Aasias vähe käinud inimestele ilmselt raskesti seeditav. Kes käinud India suurlinnades, peab sealset liiklust kõige jaburamaks, aga eks Vietnam pakub ka selles osas elamust.

Vietnamis on põhiline liiklusvahend roller. See on igal inimesel. Auto on luksusese. Vietnamis maksavad autod väga palju. Sel teemal meiega vestelnud ühe kohaliku elaniku sõnul küsib riik 100-protsendilist maksu, mis tähendab, et kui auto tegelik hind on näiteks 15 000 eurot, maksab Vietnamis see 30 000 eurot.

Seepärast ongi iga 20-30 rolleri kohta Vietnamis üks auto. Või umbes nii. Vietnamlased on osavad rollerijuhid ja võivad ühe väikse sõiduriista peale paigutada pool tonni kaupa ning kogu oma pere. Ühtegi õnnetust me ei näinud ja liiklus sujus vaatamata ummikutele hästi.

Vaata, mis tähendab ristmikul teineteisest “läbi sõitmine”:

Vietnamlastel on oskus ristmikel kaassõitjatest nii-öelda läbi sõita. Kui ristmikul keeravad ühel ajal sada rollerit näiteks vasakule ja teisest sõidusuunast tuleb teine sada rollerit risti üle nende trajektoori, siis sõidavadki nad üksteisest nii-öelda läbi, mitte ei peatu. Kõik sujub kenasti ja keegi kellelegi osta ei sõida.

Ummik ühel ristmikul:

Keeleoskus

Inglise keelega on Vietnamis suhteliselt keeruline hakkama saada. Nagu eespool öeldud, hääldavad vietnamlased inglisekeelseid sõnu omamoodi. Arvasin, et kõige keerulisem on inglisekeelsest jutust aru saada Indias, aga tundub, et Vietnam pakub siin konkurentsi.

Inglise keele oskajaid on Vietnamis üsna vähe. Võiks arvata, et noored ja tudengid räägivad võõrkeelt hästi, aga päris nii see pole. Mis ei tähenda, et nad ei püüaks. Vietnamlased on väga sõbralikud ja toredad ning isegi puises keeles suheldes saab kuidagi ikka hakkama. Kui ei saa, otsivad nad kellegi, kes keelt paremini räägib.

Noored õhtul Saigoni kesklinna pargis aega veetmas:

Linnades ei tasu ehmatada, kui teie juurde tulevad noored ning kutsuvad endaga kaasa. Saigonis juhtus seda meiega mitmel korral. Saigonis õppivad noored saavad pargis kokku ja kutsuvad turiste endaga inglise keeles vestlema, et keeleoskust arendada ja praktiseerida.

See on lõbus ettevõtmine. Olin reisil koos sõbraga. Meile kummalegi anti oma grupp noori, kes ringis sinu ümber istudes küsisid kõikvõimalikke küsimusi. Kus sa elad, milline su koduriik ja selle kliima on, mida me siin sööme, kui suur on palk, mida noored siin teha armastavad jne. Ja samamoodi saad sina neilt vastu küsida ning niimoodi rohkem Vietnami kohta teada saada. Tore oli see, et kõik need noored on Vietnami eri paigust ja nad ei pruugi teineteist üldsegi mitte tunda.

Noortega seoses meenub üks veidraim küsimus, mida meilt küsiti. Reisi ajal meid tõlkimisega aidanud 20-aastane tudeng vestles taksojuhiga ja pöördus siis äkki meie poole: Kuidas teie teete? Kas te pesete hambaid enne või pärast hommikusööki?

Hinnad

Nagu igas Aasia riigis, nii on ka Vietnamis võimalik ära elada väga vähesega. Mis ei tähenda, et kõik oleks odav.

Lihtsates, aga väga hea toiduga söögikohtades võid kahekesi söönuks saada ühe euroga, aga samas kõrval võib olla restoran, kus hommikusöök (American breakfast omleti või praemunaga, saia, salati, viinerite, kohvi/tee ja värskelt pressitud mahlaga) maksab 6 eurot.

Õlu võib maksa 60 senti, aga kohalik käsitööõlu võib peenemas baaris olla ka 9 eurot. Kohalik õlu on OK ja üldjuhul maksab see umbes 25 000 dongi ehk ligi 1 euro. Eksportõlu on natuke kallim.

Söögikohtades tasub olla ettevaatlik kohaliku tšilliga. Vietnami tšilli on väga terav. Üldiselt seda kohe toidule ei lisata ja tšillilõigud on eraldi. Üks tšillikaunaseibike muudab kausitäie supi mõnusalt teravaks, kaks tükki saab hakkama terve paja maitsestamisega.

Korea söögikohtades on asi teravam. Käisime restoranis, kus sai tellida seitsme kangusastmega suppi. Ohtu aimates tellisin kangusastme 0, mis tähendas, et supi kangus oli juba piiri peal ja talutav. Sõber tellis kangusastme 2 ning jättis suure osa vedelikust söömata. Nuudlid ja liha olid söödavad, aga supileem liiga kange. Ometi oleme mõlemad terava toidu armastajad.

Küsisime kohalikelt, kas keegi tõesti sööb ka kangusastmega 7 suppi. Öeldi, et mõned ikka söövad, aga osa neist satuvad seepeale haiglasse. Mõistetav ja üldse mitte üllatav.

Jaga seda postitust

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata. Nõutud väljade juures on märge *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

Vasta: *

Kaotatud salasõna

Registreeri