Jaga seda postitust

TOIDUBUSSIDE REVOLUTSIOON: Tänavatoit vallutab USAd konkurentide kriitikast hoolimata

Nagu Eestis, nii on ka Ameerika Ühendriikides populaarseks saanud kiirtoitu pakkuvad minibussid. Need hakkasid jõudsalt USA tänavatele ilmuma 2008. aastast alates ja seda peeti mööduvaks moeröögatuseks.

Gurmeetoitu müüvad bussid ei kadunud aga kuhugi. Ligi kümme aastat hiljem on moekad, ebahariliku menüü ja madala hinnaga sööki serveerivad ratastel minirestoranid endiselt kohal.

Mis aga ei tähenda, et nad kõigis linnades oodatud on. Vähemalt mitte võimude ja teiste restoraniomaniku jaoks.

Toidubuss USAs. F: Pixabay.com

Toidubuss USAs. F: Pixabay.com

Economist kirjutab, et viimastel aastatel on paljud linnad kehtestanud seadusi, mis sätestavad, kus ja millal toidubussid tegutseda tohivad. Ja see on teinud väikeettevõtjate mobiilse toiduäri keeruliseks.

Seesuguste toidubusside revolutsiooni algatajaks Ameerikas peetakse Roy Choid, kes hakkas 2008. aastal Los Angeleses müüma kahe dollari eest grillitud korea takosid.

2015. aastaks tegutses Ühendriikides juba rohkem kui 4000 toidubussi, mille omanikud teenisid aastaga tulu kokku 1,2 miljardit dollarit.

Konkurendid sõdivad vastu

Kõik polnud seesuguse asjade käiguga aga rahul. Osa äriomanikke teatas, et toidubussid blokeerivad tänavaid ja häirivad jalakäijaid, võtavad ära parkimiskohti, reostavad kõnniteid prügiga ning nende ümbruses palju lärmi.

Restoraniomanikud aga kurtsid, et toidubusside omanikel on ebaõiglased eelised – nad ei pea maksma kinnisvaramakse või renti ruumide eest.

Seaduseloojad reageerisid kaebustele karmide reeglite kehtestamisega. Bostonis pagendati bussid 2011. aastal avalikest paikadest kindlale alale ja neil keelati äri teha kuskil mujal linnaruumis.

2013. aastal võttis Washington DC vastu samalaadse seaduse, limiteerides piirkondi, kus toidubussid tohivad tegutseda.

Peavad hoidma distantsi

Linnades, kus toidubussid võivad kõikjal tegutseda, peavad äriomanikud aga kinni hoidma piirangutest, mis reguleerivad, kui kaua nad tohivad ühel kohal parkida.

Denveris võib seista ühel kohal neli tundi. Mõnes linnas on see aeg vaid 30 minutit.

Osa linnu on aga läinud kaugemale ning on kehtestanud miinimumvahemaa, mis tohib olla toidubusside ja tavaliste, hoonetes asuvate toiduäride vahel.

Baltimore’is ei tohi toidubuss end parkida restoranidele lähemale kui 90 meetrit. Mõnes linnas on selleks vahemaaks seatud 150 meetrit.

Suurlinnad takistavad ratastel äriajamist

Seesugused nõuded on hakanud Ameerika suurlinnades toidubussiäri lämmatama.

New Yorgis maksab mustal turul toidubussi parkimiskoht 25 000 dollarit (linnavalitsus pole seesuguste toidukioskite lubade arvu suurendanud juba kolmkümmend aastat). Avalikesse parkimiskohtadesse, mida on linnas 85 000 meetri jagu, toidubusse parkida ei või. See on teinud New Yorgis toidubussiäri üsna keeruliseks.

Chicagos, kus toidubussid peavad tavarestoranidest vähemalt 60 meetri kaugusele hoidma ning olema varustatud GPS-seadmega oma asukoha tõestamiseks, on samuti see äri hangunud. Linnas on üle 7300 restorani ja kohviku ning 144 käsitööõlletehast, aga ainult 70 litsentseeritud toidubussi.

Kõik gurmeetoitu pakkuvad toidubusside omanikud pole veel käega löönud. 2011. aastal vaidlustas Õigluse Instituut, mis isikuvabadusi kaitsev firma, El Paso seaduse, mis keelas toiduautodel tegutseda olemasolevatele restoranidele lähemal kui 300 meetrit. Vaidlustaja võitis.

2015. aastal võideti samalaadne kohtuasi San Antonios, kus kehtis 90-meetrine keeluala nõue.

Economist märgib selle peale vaimukalt: Where there is a wheel (or four), there is a way.

Jaga seda postitust

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata. Nõutud väljade juures on märge *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

Vasta: *

Kaotatud salasõna

Registreeri